Iseenda reaalsus

Tekst on võetud Facebookist Kristallikoja lehelt https://www.facebook.com/Kristallikoda/photos/a.218493248362037.1073741829.216925031852192/737202526491104/?type=3&theater

Lootusetus ja masendus annavad tunnistust sellest, et inimene ei ela enda teel. Masendus, ärevus ja lootusetus on tunded, mis tekivad, kui sa lood oma mõtetega midagi, mis tegelikult ei kuulu sinu teele. Need on mõjutused kellestki teisest, sageli vanemate mustritest.
Lootusetus tuleb sellest, et sa lood oma mõtetega lootust ja kui need lootused ei peaks täituma, siis oledki pettunud. Ei olegi vaja midagi loota. Loo hoopis mõtetes soovitud lõpptulemus ja lase see täitsa lahti, ära kontrolli. Masendus tekib tihtipeale ka sellest, kui sa ei saa kontrollida olukordi, need väljuvad sinu kontrolli alt. Lase need lahti, miks sa peadki kontrollima? Kas su elu laguneb koost, kui sa kõike ei kontrolli? Ei midagi sellist! Hirm ütleb, et laguneb, aga lase ka see hirm vabaks. Hirm ongi see, mis sulle tegelikult seda lootusetust ja masendust loob. Hirm on programm.
Paljude jaoks on probleemiks see, et nad ei tea, mida nad tahavad ja mida nad peaksid looma. Ka selline teadmatus tuleks vabaks lasta. Lihtsalt tunneta, ära mõtle, et sa ei tea. Hakka lihtsalt looma. Alustada võid väikestest asjadest, kui suurt pilti ei näe. Alguses võid luua väga väikese pildi ja hiljem seda laiendada. „Kuidas„ ja „ma ei tea” on kõige suuremad blokeeringud, mis kohe panevad piirangud loomisele peale ja ütlevad, et seda ei saa teha. Selliseid piiranguid ei ole olemas, need on ainult sinu peas. Need piirangud on pärit vanematelt või ühiskonnast, et suruda sind raamidesse. Et sa oledki selline pisikene nupuke, keda peab õpetama, keda peab kogu aeg aitama, sest muidu sa ei oska ega saa hakkama. Tegelikult saad sa alati igas olukorras hakkama, kui sa lood oma mõtetega seda, et sa saad hakkama. Kõik selle, mida sa oma mõttega lood, selle sa saad. Kui lood, et sa ei oska ja ei tea, siis selle sa kohe ka saad. Me teame ja oskame palju rohkem kui me teame ja teadvustame.
Keskendu alati positiivsele poolele. Keskendu sellele, mida sa juba tead ja mine sealt edasi. Ära üldse keskendu sellele, et sa ei tea kuidas seda teha, mis sellest võib saada. Need on hirmud, need tuleb täiesti välistada. Hirme pole olemas, on ainult õppetunnid. Lihtsalt otsusta ära ja hakka minema. Kui sa ikkagi tunned, et sa ei jaksa, siis ära jää üksi, palu abi, küsi. Sest kui sa ei küsi ega luba, siis ei saa sind ka aidata. Vaimsed seadused ei luba abistajatel ilma sinu loata sekkuda.
Kristallikoja terapeut Evelyn
www.kristallikoda.ee/evelyn

Reaalsus on meie mõtete konstruktsioon

http://alkeemia.delfi.ee/mystika/esoteerika/reaalsus-on-meie-motete-konstruktsioon?id=78846400

 Ühel päikeseloojangul mängisime sõbrannaga ennastunustavalt trumme, mille kõmin oli sedavõrd teadvusseisundit muutev, et ka meie jututeemad muutusid üha sügavamaks ja nägemused multidimensionaalsemaks. Mind väga kõnetas Marioni ütlemine, mis võttis sada minu mõtet ühte lausesse kokku: "Meie reaalsus on meie mõtete konstruktsioon." Teisisõnu, kõik see, mida me teadlikult või ebateadlikult, kodeeritult või programmeeritult mõtleme ehk oma energiat millessegi suuname, sellega ehitatakse üles oma elu. Mõttel on energeetikat kandev ja teadvust ehk sinu isiklikku maailmataju muundav võime. Seega meie reaalsus on see, mida me oma mõtetega võimendame. Ehk nagu ütlevad klassikud: "Muretsemine on nagu palvetamine selle eest, mida sa ei soovi," "Oma uskumustega lood sa piiranguid sellele, mida sa oleksid võimeline tegelikult saavutama." jne, kirjutab Kõiksuse Kanaldused.

Miks me siis loome ennast ja elu hävitavaid mõttekonstruktsioone? Kui panete tähele, siis suur osa inimese mõttejõudu on juba eos ära jaotatud varasemalt loodud kollektiivsetesse mõttekonstruktsioonidesse ehk ühiskonna uskumustesse, mis täidavad suurt osa meie alateadvuse kõvakettast. Meil on enda arvates mõtte- ja sõnavabadus, kuid esmajärjekorras tambitakse ühiskonna poolt maha kõiki teisitimõtlejaid. Maast madalast hakatakse meisse sisendama meie puudusi ja nõrkusi, kuidas "tegelikult" mõtlema ja elama peaks, mis häälestab inimese automaatselt tundma hirmu eksimise ees. Kui inimene kardab eksida, siis ei jõua ta kunagi päris iseendani, vaid elab (loe: eksisteerib) terve elu teistele. Olen seda intuitsiooni õpitubades kohanud, et vastustes eksivad need, kes kardavad eksida, kuigi oma sees võisid nad valida õigema vastuse kui pärast kirja julgesid panna.
Sarnaselt on lood puudusteadvusega. Kui sulle ikkagi igast ilmakaarest hõigatakse uskumusi, et elu on raske ja kõik on nii kallis, siis sa häälestadki ennast samale lainele ning isegi kui sul materiaalset küllust on piisavalt, otsid sa alateadlikult ikka seda kõige odavamat, soodsamat ja mis veel parem, tahaksid kõike tasuta saada. Või kui sulle sisendatakse: "Mis ei tapa, teeb tugevaks", "Läbi raskuste tähtede poole", "Kes ütles, et elu peab kerge olema" jne. Sellega võtame omaks mõttemudeli, et kõik hea tuleb läbi higi ja vaeva. Me lõpetame uskumise imedesse ja me usume, et me ei saa hakkama ja miski pole võimalik. Sinu loomulik elutee ilma uskumusteta aga ongi üks suur ime, seega kui sa kõrvaldad uskumused ja avad end kõikvõimalikkusele, saavad toimuda ka imed, mis tegelikult polegi midagi üleloomulikku, vaid on sinu põhiõigus inimeseks olemise juures - luua ja elada vabas voolamises.
Oma mõttekonstruktsioonidega me ehitame üles tugevale puudusteadvusele toetuva reaalsuse, kus alati on midagi puudu ja kunagi pole kõike piisavalt.
Inimese Loomisjõud on midagi nii võimsat, et kui nüüd kollektiivsetest mõttekonstruktsioonidest eemalduda ja oma isikliku peaga ehk oma südamega hakata mõtlema, siis muutub ka reaalsus paljuski. Sinu ümber tekib see elukonstruktsioon, mida sa oma mõtetega toidad. Sa toidad seda, mida sa usud, millele keskendud ja millele toetud. Duaalsuses sa kas hävitad või lood, tõstad või langetad, täidad või tühjendad.

Täna öösel kohtusin ühe oma vaimse toetajaga, kellelt küsisin, et kuidas mul elus läheb. Ta vastas selle peale, et elus võib kõike juhtuda! Tegin sellest omad järeldused. Midagi pole ette loodud, vaid inimene ise loob, küsimus on selles, milliste mõttekonstruktsioonidega me ennast seome. Seetõttu tasuks mõtlemise käigus ka enesele küsimus esitada, kas ma toidan enda isiklikke mõtteid läbi südame või ühiskonna ja teiste inimeste poolt ette söödetud uskumuste süsteemi ehk võõraste mõtete kogumit.

Ma tunnen, et inimene teenigu alati esmajärjekorras iseennast ja oma südamemõtteid, sest läbi enda seisundi teenitakse teisi.

Allikas: Kõiksuse Kanaldused facebooki leht

Maa - eluväe hoidja ja andja

http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/maa-eluvae-hoidja-ja-andja?id=78846760

Sina ja Sinu Aed - rohus või õites, viljumas maitsete ja lõhnade külluses või unustatud nurgana, meelte soppi unarusesse jäetuna, nukralt Sind ootamas. Otsi ta üles ja kõnni ta radadel. Vaata ja uuri, kuula ja tunneta - mis on Sinu, mis mitte, mida muuta, mida mitte. Unista ja soovi, kuidas luua ennast nii, et elaksid iseendana iseendas.

Võta oma kingad jalast ja tunneta rohurohelist siidisust, mulla viljakat niiskust ja pehmust. Sinu oma aia, põllupeenra väge ja jõudu, tema energia voolu, mis täidab ja kasvatab loomise võluväega Sind.
Pane oma peod päikesest soojale maale ja tunneta, kuis olete seotud ühises sidemes. Vaata, kas Sinu elulillele on kasvamiseks ruumi jäänud. Tõmba üles taimed, mis kavalalt ja salaja juuri ajades ning Sinu tähelepanu lõhna või õitega oma eesmärkidelt kõrvale juhtides, on end kasvama sirutanud. Lase nad saavad uue elu, kompostihunnikusse väge juurde andes.

Reklaam

Sinu elulill kasvab vabana väekalt, lauldes Sinu südame viisile loodud hingelaule. Liikudes, heljudes, voolates elutantsu energiavoogudes sirgudes üha kaunimaks ja omanäolisemaks. Päike on Sinu aiale paistnud ja nüüd tantsid Sa tuule ning vihma tantsu. Sa tantsid, kutsudes tuult, et see pilved taevavõlvile kokku kannaks. Sa tantsid, kutsudes vihma, värskendavat ja kasvatavat vett andma. Sa tantsid vihmale tuules ning tuulele vihmas. Sinu janune keha saab täidetud, Sina küpsed ja kannad vilju.
Tuul suunab ja toetab Sind. Tuul paitab ja raputab Sind. Sinu jalad on maas, Sinu keha on vihmas ja tuules, Sinu käed sirutuvad taevase päikese poole, Sinu silmad on kui tähed taevavõlvil ja juuksed pilveniitidena taevataustal, Sinu süda on energia allikas ja veri energia kandja elutee kanaleis. Sina oled iseenda maailma ilmapuu - juured sügaval maas, keha elutormide ja vaiksete voogude keskel. Sina oled iseenda loomise allikaks. Maast Sina võtad ja Taevale annad. Taevast Sina võtad ja Maale annad, nii elad Sa oma elu.
Tantsi ja vooga tuulena, ela siin ja praegu, sügavalt südamest armastades: seemne vaikset praksatust idanema hakkamisel; võrse kasvamist leht lehe haaval üha kõrgemale ja kõrgemale; pungade puhkemist õitemerena valendadamiseks; õielehtede pärlitena poetust rohu rohelisele vaibale; saagi küpsemist oodates ja elumahlade lõbusat pritsimist kui hammustad keelatud või lubatud vilja.
Tantsi Tuule, Päikese, Vihma ja Maa muusika saatel Kevade, Suve, Sügise ja Talve tantse. Tantsi, et Sügisel langevate lehtede sahinal lõkketuld vaadates, tule piltides iseenda teekonda jälgides, leebe rahu ja vaikse viisiga, tasa-tasakesi vaikse vaikuse talve tantsida. Lumise maa, jäälilledega pakase ja jäise iiliga tuule eest, viljast küpsenud seemne südame soojuses, taas kevadel mullast prõksudes võrsuda, õitest viljadeni kasvades oma elu elada...
Kui õigelt kokku see kõlab kui voogavalt voolates oma samme astudes eluteel tantsid, sest kõik on täpselt nii nagu vaja. Usalda hinge, mis viib Sind tantsule läbi aastaaegade koos tuule, päikese, tule ja maaga. Usalda kirge, luua oma mustrit ja kasvatada vaid Sinule omaseid taimi, Sinu elutantsu viljade sünniks ja küpsemiseks, et Sinu loomingu seemned saaksid tuulega laia Maailma lennata. Usalda armastust, mis kasvatab eluväge hoidvast ja andvast maast, Sinu lendu lastud seemnetest uued viljakandvad taimed...

Autor: Marianne Umborg
Allikas: Marianneannemariblogi.blogspot.com.ee