- Sportliku mehe viis haigus halvatusepisoodideni.
- Patsiendid kogevad arsti juures tihti skeptilist suhtumist.
- Arsti sõnul ei tohi asjatut paanikat tekitada, vaevuste põhjused on tihti mujal.
- Borrelioosiga kaasnevad kannatused siis, kui ravi viibib.
https://lounapostimees.postimees.ee/6854792/salakaval-puugihaigus-kulvab-moistmatust-ja-kannatusi
Ühel hetkel tundis Indrek (täisnimi toimetusele teada) päise päeva ajal, et nägu kaotab tundlikkuse. Edasi kael, õlad, käed, jalad. «Lõpuks nägin maailma, aga ei saanud midagi teha.» Arstid pidasid seda esmalt insuldiks. Ent seitse aastat kannatusi talunud meest vaevas hoopis salakavalam tõbi. Indrek pole oma kannatustes üksi – ebaõnne korral võib selle haiguse põdejaid oodata kadalipp, mille tagajärjel on osa neist suisa kaotanud usu arstiabisse ja ravivad end ise. Kes Bulgaaria, kes Tai antibiootikumidega.
Ühel hetkel tundis Indrek (täisnimi toimetusele teada) päise päeva ajal, et nägu kaotab tundlikkuse. Edasi kael, õlad, käed, jalad. «Lõpuks nägin maailma, aga ei saanud midagi teha.» Arstid pidasid seda esmalt insuldiks. Ent seitse aastat kannatusi talunud meest vaevas hoopis salakavalam tõbi. Indrek pole oma kannatustes üksi – ebaõnne korral võib selle haiguse põdejaid oodata kadalipp, mille tagajärjel on osa neist suisa kaotanud usu arstiabisse ja ravivad end ise. Kes Bulgaaria, kes Tai antibiootikumidega.
Kui
borrelioosile kiirelt jälile saada, vabanetakse sellest
märkimisväärsete hädadeta. Kui aga ravi hilineb, võivad tagajärjed olla
vägagi koledad. Järgnev lugu kirjeldab, millised vaevused
borrelioosihaigeid tabavad ning kuidas haiguse keerukus kaasa olukorra,
kus arsti juurest saadakse tihtipeale ravi asemel soovitus võtta
valuvaigistit või pöörduda psühhiaatri poole.
Ühtlasi
tuleb kohe rõhutada, et lugu on keeruline: kuigi inimeste vaevusi nad
ei eita, ei saa suur osa järgnevalt kirjeldatud sümptomitest arstide
sõnul olla põhjustatud borrelioosist.
Osa 1. Hädaorg
Spordimehest sai juurvili
Borrelioos
ehk Lyme’i tõbi on haigus, mida levitavad Borreelia perekonna baktereid
kandvad puugid. Indrek polnud kunagi oma kehal puuki märganud, kuigi
tegutseb metsanduse valdkonnas. Umbes kaheksa aastat tagasi hakkas ta
aga tundma, et midagi on valesti. «Esimesena hakkas kaal langema. Sööd,
aga kuivad kokku. Väike palavik tekib: 37,3. Palavik kestab võib-olla
kuu või kaks. Mul tekkis ka öine higistamine. Samuti üldine nõrkus,»
kirjeldas ta.
Sümptomid
kestsid korraga umbes kuu. «Lähed arsti juurde, arst ütleb, et ära
muretse, võta valuvaigistit ja puhka, asi läheb ise üle. Siis oled paar
kuud terve, unustad ära. Siis tuleb sama asi uuesti. Käisin neli-viis
korda visiidil. Lõpuks ei viitsinud arsti juurde minna, sest teadsin, et
niikuinii midagi ei tehta. Umbes kaks aastat elasin nende väikeste
sümptomitega.»
Ühel
hetkel hakkasid sportlikul mehel tunda andma liigesed. Esmalt puus,
siis põlv. Valutama hakkas ka alaselg. «Tundsin, et ma lihtsalt muutun
juurviljaks. Ei suutnud enam midagi teha, ei saanud kummardada.»
Siis
läks haigus ajju. Ravi viibimisel ongi oht, et bakterid liiguvad
liigestesse, südamesse ja ka närvisüsteemi. «Pähe tekkis tunne, nagu
elektrivool oleks sees. Tahaks nagu juhtmed välja tõmmata, aga ei saa.
See ajas hulluks. Suutsin olla vaid pikali, päevad otsa. See ei olnud
valu, aga nagu ebameeldiv elektrivool. Keskendumisvõime kadus, iga pisim
toimetus oli väga keeruline. Ka lihtne mõttetegevus nagu pangaülekande
tegemine käis üle jõu.»
Indrek
käis seepeale läbi parimad arstid: reumatoloogid, neuroloogid,
infektsionistid. Kokku umbes 40 tohtrit, kellest pooled Soomes, pooled
Eestis. «Valisin head arstid, paraku polnud kasu. Kõige paremini tegid
tööd noored ülikooli lõpetanud. Nad olid püüdlikud, uurisid.»
Varsti
pärast liigesehädasid lisandusid halvatusepisoodid. Need tulid
järk-järgult ja algasid näost, suu ümbrusest. Selleks ajaks oli
esimesest palavikust möödunud umbes neli aastat.
Diagnoosini
kulus veel kolm aastat. «Oli episoode, kus öösel magad ja pool keha
halvatus ära. Seda oli paar korda. Tihti oli näohalvatusi, nägu ei
liikunud, 30–40 korda. Ühe korra oli üle keha halvatus. Näost hakkas
pihta. Ühel hetkel tundsin päise päeva ajal, et nägu kaotab tundlikkuse.
Edasi kael, õlad, käed, jalad. Lõpuks nägin maailma, aga ei saanud
midagi teha. Kiirabiga viidi haiglasse, kolm päeva uuriti. Alguses
kahtlustati, et insult. Selgitati välja, et ei ole, aga samas ei teatud,
mis on.»
Häiriv suhtumine
Annika
P. (täisnimi toimetusele teada) mured said alguse 2018. aasta suvel
pearingluse, iivelduse, tasakaalu- ja unehäirete ning alaseljavaluga.
Ükski analüüs põhjust ei näidanud, puuki polnud ta vahetult enne kehal
näinud. Kümnepäevase antibiootikumravi (AB) kuuri abil sümptomid
taandusid, ent ei kadunud täielikult. Paar kuud hiljem naasid need palju
võimsamana. Infektsionist ütles, et ravi on saadud ning Annika on
terve. EMOs vastu võtnud perearst seevastu ütles, et kohe tuleks võtta
antibiootikume, ent ta ei saa nakkushaiguste arstidest mööda minna.
«Sain
infektsionistilt valuvaigistite retsepti. Ta ütles, et annab mu üle
valuraviarstidele ja pean elu lõpuni valuvaigisteid ja antidepressante
võtma. Palusin teda, et prooviks ikka kõigepealt põhjust, mitte
tagajärge ravida. Kuid ta ütles selle peale, et kui mina tema kirjutatud
antibiootikumide tagajärjel suren, on ju tema süüdi.»
Mis on puukborrelioos ehk Lyme’i tõbi?
Borrelioos sai oma nime Lyme’i tõbi pärast seda, kui USAs Connecticuti osariigi väikelinnas nimega Lyme tekkis 1975. aastal artriidi ehk liigesepõletiku juhtumite puhang. Alguses nimetati juhtumeid Lyme’i artriidiks, aga kui ilmnes, et haigusega kaasnevad ka neuroloogilised probleemid ja raskekujuline väsimus, muudeti nimi Lyme’i tõveks. Haiguse põhjustaja avastas 1982. aastal doktor Willy Burgdorfer. Selleks oli bakter, mis nüüd kannab avastaja järgi nime Borrelia burgdorferi.Haiguse vastu pole hetkel saada vaktsiini ja selle põdemine ei tekita tulevikuks immuunsust. Puukborrelioosi tekitajateks on Euroopas peamiselt Borrelia burgdorferi sensu lato gruppi kuuluvad spiroheedid B. burgdorferi sensu stricto, B. garinii ja B. Afzelii. Spiroheedid kuuluvad bakterihõimkonda, mis näevad välja umbes nagu korgitõmbaja ehk on spiraalikujulised. Puukborrelioosi nakkusallikateks ja pärisperemeesteks on närilised, veised, kitsed, hobused, põdrad, hirved ja muud loomad, kelle verest puugid toituvad. Haigust kannavad inimestele edasi puugid. Mõnel pool levinud, näiteks ka Soome meediast läbi käinud väited, nagu haigust levitaks ka sääsed ja parmud, pole TÜ kliinikumi infektsioonikontrolliteenistuse sõnul tõesed. Sama ütleb oma kodulehel ka Ameerika Lyme’i tõve fond.
Haigusel on palju sümptomeid. Näiteks esimese kuu jooksul pärast nakatumist võib tekkida palavik, peavalu, väsimus, lihas- ja liigesevalu. Suurel osal juhtudest tekib hammustusekoha ümber migreeruv erüteem ehk iseloomulik punane laik. Ravimata jäänud borrelioos võib põhjustada närvisüsteemi-, südame- või liigeskahjustusi. Hilisemate sümptomite hulka kuuluvad näiteks tõsised peavalud ja kange kael, lööbed mujal kehal, liigesepõletik, eriti põlvedes ja teistes suurtes liigestes. Samuti valud kõõlustes ja lihastes. Südame kloppimine ja rütmihäired viitavad Lyme’i kardiidile ehk tekkinud südamepõletikule. Tekkida võib ka peaaju- ja selgroopõletik ning kihelus jäsemetes.
Novembris-detsembris
läks olukord nii hulluks, et naine ei suutnud enam tööl käia. «Enamiku
ajast lebasin lihtsalt voodis või põrandal. Valud olid meeletud. Ärkasin
selle peale, et ei saanud hingata, liigutada, rääkida – nagu täielik
halvatus. Olin kindel, et see on suremine. Mingitmoodi sain küüne suruda
mehe kätte, kes selle peale ärkas ja mind raputas. 2019. aasta
jaanuaris olin Põhja-Eesti regionaalhaiglas sees. Öeldi, et pöördugu
psühhiaatri poole.»
Jaanuaris
õnnestus siiski reumatoloogilt anuda kuupikkune AB-kuur ning naine
tunnistab, et pettusega õnnestus saada ravimeid kahe kuu jagu. Kuuri
abil sümptomid kadusid. Kuid mõne aja pärast naasid need taas. Nüüd
tellib Annika kuus 400 euro eest looduslikke antibiootikume. Oma ravile
on ta seni kulutanud üle 4000 euro. Ta käis psühholoogi juures, kes
ütles, et ta psüühikaga on kõik korras.
Tallinlanna
Maarit Randrüüt ei läinud neli aastat tagasi kohe pärast
puugihammustust arsti juurde, kuna vahetult pärast hammustust nähte ei
tekkinud. Haigus lõi välja alles kaks aastat hiljem, kui liigesed jäid
nii haigeks, et liikuda oli pea võimatu. Ta sai esmalt neli nädalat
antibiootikumravi ja on jätkanud enda turgutamist loodusravimite abil.
Nüüdseks on ravi kestnud kaks aastat ja kaks kolmandikku tervisest
tagasi. «See jääbki, see on elustiilihaigus. Need on sümptomid, millega
inimene harjub ja millega saab elada. Mul on see liigestes. Nii kui ma
ei venita, on tunda, et liigesed jäävad kangeks, valutavad. Kui kommi
söön või muidu patustan, annab kohe tunda.»
Prantsuse arstiteadlased märgivad oma artiklis, et paljud patsiendid ja nende ühendused ning mõned arstid jagavad arvamust, et Euroopa riikides tehtavad proovid pole usaldusväärsed ja proove teha tasuks pigem eelkõige Saksamaal. See fenomen toob kaasa arstide usaldamise languse.⁴
Euroopa Parlamendi resolutsioonis 2018. aastast⁵ on öeldud, et Euroopas puudub üksmeel Lyme’i tõve ravi ja diagnoosimise asjus ning liikmesriikide tavad on erinevad. Samuti lisatakse, et paljusid patsiente ei diagnoosita õigel ajal ja neile pole kättesaadav sobiv ravi. Dokumendis märgitakse, et kuigi Lyme’i tõbi on meditsiinis hästi tuntud, on see endiselt aladiagnoositud, eriti kuna haiguse sümptomeid on raske märgata ja puudu on sobivatest diagnostilistest testidest. Samuti lisati, et Lyme’i tõve puhul järgitakse meditsiinisektoris sageli aegunud soovitusi. Seetõttu nõudis parlament Euroopa Komisjonilt lisarahasummade eraldamist Lyme’i tõve diagnoosimis- ja ravimeetodite arendamiseks.
Eelnevale üleskutsele vastas omakorda Euroopa mikrobiolooge ja nakkushaiguste arste ühendav organisatsioon ESCMID, et see põhineb liialdatud kuulujuttudel. Nad kutsusid üles võitlema mittevalideeritud testide, eksitavate diagnooside ja sobimatu ravi vastu.⁶
Senini pole ükski tootja tahtnud Lyme’i tõve vaktsiiniga uuesti riskida, sest see tähendaks kuni 15 aastat kestvat uurimistööd ja miljardi dollari kulutamist. Samal ajal on olemas vaktsiinid koertele ja mõned meeleheitel inimesed on palunud oma loomaarstil seda endale manustada.
Siiski paistab lootuskiiri. USAs on valdkonna rahastus suurenenud. Austrias Viinis asuv firma Valneva töötab välja vaktsiini, mis kaitseb haiguse kuue levinuima tüve eest. Kui kõik läheb hästi, võiks vaktsiin inimeste käsutusse jõuda viie aasta jooksul.
Haiguse
keeruline iseloom on paljudele kaasa toonud tõrksat suhtumist arsti
juures. «Üks arst alguses ütles, et kuule, äkki lähed psühhiaatri
juurde: äkki kujutad ette. Läksingi. Psühhiaater ütles, et tema arust
olen psüühiliselt täiesti terve – mingu arsti juurde tagasi,» ütles
Indrek.
Teda
on nimetatud ka hüpohondrikuks: inimeseks, kes endale haigusi ette
kujutab. «Olen saanud Eesti ühelt tunnustatud arstilt hinnangu, et olen
hüpohondriline. Pärast seda ma enam Eestis arsti juures käia ei saanud.
Kui see on digiloos sees, siis on kõik.»
«Mul
on igasuguseid diagnoose. Kõige karmim nendest reumatoidartriit,» ütles
Kersti (nimi muudetud). ««Kas te ise ikka aru saate, kus teil valus
on?» kergitas perearst sarkastiliselt kulmu, kui näitasin, et nüüd on
turses ja valus teine jalg. Püüdsin reumatoloogile seletada, et vajaksin
ortopeedi ja arvan, et mu põlv on lisaks põletikule ka katki. «Tundmatu
Artriit tuleb» – nii kutsuti mind seljataga,» kirjeldas Kersti oma
kogemusi ja tsiteeris veel tohtrite ütlemisi: «Äkki vajate psühholoogi,
me ei tea, mis teil viga on.»
Kui ka sõbrad ei mõista
Enamiku
ajast Soomes elav Triinu Raudsepp tundis ühel hetkel väsimust, pea- ja
alaseljavalu. Seejärel tõusis palavik ja üle keha tekkisid tugevad
valud.
Ta
läks Eestis perearsti juurde, kelle võetud vereproov näitas kerget
põletikunäitaja tõusu. «Ei vaja antibiootikumravi, vastas mulle
perearst. Soovitas koju minna, vett juua ja puhata. Palusin siis õde,
kas nad teeksid mulle borrelioosi analüüsi, et lihtsalt kontrollida
seda, kuna mul on kunagi enne olnud samuti borrelioos positiivne.»
Antikehade test näitaski borrelioosi ja naine sai antibiootikumid.
Pole vaid Eesti mure
Borrelioosiga seotud mured pole Eestile spetsiifilised. USAs on meedikute vastasseis selle üle, kas haigusel on olemas krooniline vorm, saanud nime suur Lyme’i debatt või ka Lyme’i sõda. Patsientide kirjeldused oma kadalipust haigusega võitlemisel on küllalt sarnased. Neid vahendavad näiteks nii BBC dokumentaalsarja «Disclosure» episood «Under the Skin» kui ka USA dokumentaalfilm «Under Our Skin» ja selle järg.Prantsuse arstiteadlased märgivad oma artiklis, et paljud patsiendid ja nende ühendused ning mõned arstid jagavad arvamust, et Euroopa riikides tehtavad proovid pole usaldusväärsed ja proove teha tasuks pigem eelkõige Saksamaal. See fenomen toob kaasa arstide usaldamise languse.⁴
Euroopa Parlamendi resolutsioonis 2018. aastast⁵ on öeldud, et Euroopas puudub üksmeel Lyme’i tõve ravi ja diagnoosimise asjus ning liikmesriikide tavad on erinevad. Samuti lisatakse, et paljusid patsiente ei diagnoosita õigel ajal ja neile pole kättesaadav sobiv ravi. Dokumendis märgitakse, et kuigi Lyme’i tõbi on meditsiinis hästi tuntud, on see endiselt aladiagnoositud, eriti kuna haiguse sümptomeid on raske märgata ja puudu on sobivatest diagnostilistest testidest. Samuti lisati, et Lyme’i tõve puhul järgitakse meditsiinisektoris sageli aegunud soovitusi. Seetõttu nõudis parlament Euroopa Komisjonilt lisarahasummade eraldamist Lyme’i tõve diagnoosimis- ja ravimeetodite arendamiseks.
Eelnevale üleskutsele vastas omakorda Euroopa mikrobiolooge ja nakkushaiguste arste ühendav organisatsioon ESCMID, et see põhineb liialdatud kuulujuttudel. Nad kutsusid üles võitlema mittevalideeritud testide, eksitavate diagnooside ja sobimatu ravi vastu.⁶
Mõistmist
võib olla raske leida isegi sõprade seast. «Põdemise ajal oli üks
probleem, et ei olnud kellegi juurde minna. Paarile-kolmele paremale
sõbrale rääkisin asjast, aga nägin, et nad ei saa tegelikult aru, nad ei
mõista mind. Ühel hetkel nad hakkasid vaatama, et ajan mingit jama,»
rääkis Indrek.
Lõpuks
tekkis Indrekul lisaks muudele vaevustele põlve vedelik. Ta käis Soomes
arstide juures üheksa kuu jooksul pidevalt seda välja võtmas. Lõpuks ei
pidanud põlv siiski vastu, tekkis Bakeri tsüst. Sealt valgus vedelik
naha alt jalalabale ning see paisus suureks.
Lõpuks
ütles Indrek Soomes reumatoloogi juures, et enne kabinetist ei lahku,
kui midagi selgub. «Siis tajusin, et arst hakkas päriselt sellele
probleemile mõtlema. Vaatas analüüse, mitukümmend A4-lehekülge. Siis
ütles, et «kuule, sümptomid viitavad väga borrelioosile».
Kuna
varasemate vereanalüüside tulemused olid negatiivsed, otsustas ta teha
lisaks PCR-testi (see tuvastab bakteri DNA – toim). Tehti PCR-test
põlvevedelikust ja plaks – diagnoos oli olemas!» Indrek sai 30 päeva
antibiootikumravi ja enamik sümptomeid kadus kiirelt.
Antibiootikumid käsimüügis
Oma
kogemuste tõttu on inimesed hakanud end ise oma parema äranägemise
järgi ravima. Indrek ostab oma antibiootikumid Taist, kus need on
käsimüügis. Samas rõhutab ta, et ei võta neid kergel käel, vaid selleni
on viinud viimane häda. Kuigi esimene ravikuur tegi olemise tunduvalt
paremaks, tulid sümptomid poole aasta pärast nõrgemana tagasi.
Teise
kuuri tegi Indrek ise ja sümptomid kadusid taas. «Olen proovinud
mitmesugust ravi, ka loodusravi. Antibiootikumid on ainuke asi, mis
aitasid. Arstidest olen loobunud, see on kasutu. Mul on antibiootikume
oma tarbeks varutud. Poolteist kuud tagasi tegin uue kuuri ise ja
sümptomid taandusid taas üsna kiiresti.»
Ka
Kersti hankis ravimid Aasiast. «Õpin nüüd uuesti käima, pikka aega
kestnud tasakaaluhäired on tekitanud mingi imeliku uue lihasmälu, kus
hoian pinges kogu keha ja jalad liiguvad valesti. Käima õppida on
lihtne. Olen seda mitu korda teinud. Ma ei tea, miks borrelioosi ei
ravita.»
Tartlanna
Marge (nimi muudetud), kelle antikehade test oli piiripealne, hankis
antibiootikume Bulgaariast ja Venemaalt, viimane on Aasia kõrval üks
populaarseimaid kohti, kust antibiootikume hangitakse. «Perearst keeldus
välja kirjutamast, aga enesetunne oli nii halb, et sain aru, et on
vaja: olid lihaste ja liigeste valud, peavalu, nõrkus, mäluhäired,
raskused lausete moodustamisega.»
Indreku
juhtum paistab silma ka sellega, et temalt võeti kolm korda antikehade
olemasolu näitavat vereproovi. Need olid kõik negatiivsed. «Selle põhjal
arstid välistasid borrelioosi. Seda nimetatakse seronegatiivseks
borrelioosiks, kui ei ole antikehi. Kui sümptomid viitavad borrelioosile
ja vereproov on negatiivne, ei saa haigust välistada. Pead lisaproove
tegema. Nagu PCR-test. Üks põhjus, miks haigus on krooniliseks läinud,
ka minu puhul, on see, et arstid on võtnud seda proovi kui
sajaprotsendilist tõde.» Sealjuures ütles Indrek, et pärast ravi olid
positiivsed ka antikehade proovid.
Kuigi
ametlik meditsiin neid heaks ei kiida, on välismaal, näiteks Saksamaal
ja Poolas, olema spetsiaalsed borrelioosikliinikud, kus kombineeritakse
ravis mitmesuguseid antibiootikume. Seal käivad ka eestlased. Näiteks
Saksamaal Augsburgis asuv BCA-Clinic märgib, et pakub antibiootikumravi,
looduslikku ravi ja ka nende kahe kombinatsiooni.
Osa 2. Arstid arvavad teisiti
Valus teema
Suur
osa eelnevatest kirjeldustest on sellised, mida meedikute ametliku
seisukoha järgi borrelioos põhjustada ei saa. Lääne-Tallinna keskhaigla
infektsioonhaiguste arsti Kerstin Kase sõnul on tegemist arstidele
valusa teemaga. «Sageli on patsiendid nii veendunud, et neil on
borrelioos, et ükski analüüs ega selgitus neid ümber ei veena.»
Ühe
aspektina usuvad paljud haiged oma kogemustele tuginedes, et osa
haigusetekitajaid jääb kehasse alles ka pärast antibiootikumikuuri ja
hakkavad seal immuunsüsteemi nõrgenemise korral taas paljunema. Osa
uuringuid¹,²,³, mis Kase sõnul samas saanud teistelt teadlastelt
negatiivset tagasisidet, on biokile moodustumist ka kinnitanud.
Meditsiinis
levinud seisukoht lükkab kroonilise borrelioosi olemasolu aga ümber:
«Kroonilist puukborrelioosi, mida saaks antibiootikumidega ravida, ei
ole olemas,» vastati Tartu Ülikooli kliinikumi
infektsioonikontrolliteenistusest.
Kui
sümptomid püsivad või korduvad taas kaks kuni kuus kuud pärast ravi,
nimetatakse seda Lyme’i tõve järgseks sündroomiks. On pakutud, et
sümptomite kestmist põhjustab organismi immuunsüsteemi kestev aktiivsus
ka pärast haigustekitajate kadumist. Eestis täidab borrelioosi
ravijuhendi rolli ajakirjas Eesti Arst 2012. aastal ilmunud Tiina Prüki,
Matti Maimetsa ja Irja Lutsari artikkel «Lyme’i tõve nüüdisaegne
diagnostika ja ravi». Seal viitavad autorid uuringutele toetudes, et
mitme topeltpimekatse ja platseeboga kontrollitud uuringu alusel ei ole
neil juhtudel siiani näidatud borreeliainfektsiooni kestmist.
Vaja leida tõeline põhjus
Antibiootikumikuuri
jätkamine pärast esialgset kuni kuu aega kestvat ravi Tartu ülikooli
kliinikumi esindajate sõnul efekti ei too. Ka eelmainitud Eesti Arsti
artikkel ütleb, et pikaajalise antibakteriaalse ravi soodsat mõju
haiguse lõppemisele ei ole tõestatud. «Antibiootikumravi pikkus on 7–28
päeva,» öeldi infektsioonikontrolliteenistusest. Kerstin Kase täiendas,
et pikkus peaks olema 14–28 päeva.
Kase
sõnul ei saa haigus pärast antibiootikumikuuri tagasi tulla ning ravi
toimib 100 protsenti. Kui mitte, on tegu mõne muu haigusega.
Ta
ei eita, et inimestel on vaevused, aga nende põhjus peab tema sõnul sel
juhul peituma mujal. Samuti rõhutas Kase, et borrelioosi kinni jäädes
võib mõni muu tõsine haigus märkamata jääda.
«Kui
borrelioosi ravi ei aita või kaebused korduvad, tuleb otsida kaebustele
õige põhjus ja unustada borrelioos. Või siis antibiootikumi efekt on
platseebo (nähtus, kui organism terveneb mõjutu ravi tagajärjel – toim).
Platseebo on väga tugev mõjutaja, inimese psüühika on tugev asi. Välja
arvatud juhul, kui keegi on saanud uue infektsiooni. Haigus ei anna
immuunsust.»
Vaktsiin tulekul?
Borrelioosi vastu ei leidu hetkel vaktsiini. Ajalehe The Guardian artikkel «Lyme’i tõbi: kas lahendus on tulekul?» märgib, et 1990. aastate lõpus loodi esimene borrelioosivastane vaktsiin Lymerix. See oli efektiivne, kuid siiski mitte perfektne. Näiteks oli see kallis, ei toiminud väikeste laste puhul, kaitses ainult haiguse ühe tüve vastu ja oli saadaval vaid USAs. Vaktsiinidevastane hirm aga kaotas selle turult ja sellealane uurimistöö peatus.Senini pole ükski tootja tahtnud Lyme’i tõve vaktsiiniga uuesti riskida, sest see tähendaks kuni 15 aastat kestvat uurimistööd ja miljardi dollari kulutamist. Samal ajal on olemas vaktsiinid koertele ja mõned meeleheitel inimesed on palunud oma loomaarstil seda endale manustada.
Siiski paistab lootuskiiri. USAs on valdkonna rahastus suurenenud. Austrias Viinis asuv firma Valneva töötab välja vaktsiini, mis kaitseb haiguse kuue levinuima tüve eest. Kui kõik läheb hästi, võiks vaktsiin inimeste käsutusse jõuda viie aasta jooksul.
Kase
ütleb mitme varasematel aastatel meedias kõlama jäänud eksperdi
arvamusega kooskõlas, et borrelioos on haigus, mis on Eestis sageli
pigem ülediagnoositud kui jääb diagnoosimata ja põhjustab tohutult
põhjuseta antibiootikumide kasutamist, mis võib osutuda palju
ohtlikumaks kui borrelioos ise. «See võib soodustada resistentsuse teket
organismis. Resistentsus võib olla nakkav, ühelt inimeselt teisele
kantakse mehhanism üle.»
Kaks
peamist viisi, kuidas borrelioosi esmalt diagnoositakse, on punase
laigu ehk migreeruva erüteemi esinemine nahal ja vereprooviga leitavad
antikehad. Kui patsiendil pole kumbagi, arstid üldjuhul ravi ei määra.
Samas erinevatel andmetel kuni 40 protsendil nakatunutest laiku ei teki.
Kase sõnul ei saa antikehade test valetada. See oleks tema sõnul
võimalik vaid siis, kui inimesel on täielik immuunpuudulikkus.
«Kui
borrelioosi antikehad on korduvalt negatiivsed, ei ole inimesel
borrelioosi,» rõhutas Kase. «Kui on olnud hiljutine puugihammustus ja
esmane test negatiivne, kuid tugev borrelioosikahtlus, tuleb teha
analüüs nelja nädala pärast uuesti. Borrelioosi antikehad jäävad
negatiivseks kuni 50 protsendil nendest, kellel naha peal erüteem, sest
bakter ei ole jõudnud nahast kaugemale, mistõttu immuunsüsteem ei oska
selle vastu võidelda ning antikehi ei toodeta. Seetõttu, kui on olemas
tüüpiline «laik», analüüse teha ei tohi, tuleb kohe alustada ravi.»
Kase
lisas, et Eestis on 25–50 protsendil täiskasvanutes borrelioosi
antikehad igal juhul positiivsed, kuna elu jooksul on mikroobiga kokku
puututud. Seetõttu tehakse borrelioosi analüüs ainult siis, kui
puugihammustusele järgneb kaebuste teke 2–8 nädalat pärast hammustust.
Tema sõnul aetakse borrelioosi ka tihti segi puukentsefaliidiga. Ta
rõhutas, et borrelioosi saamiseks peab puuk olema nahale kinnitunud
vähemalt 12 tundi. «Puukentsefaliidi puhul piisab pastöriseerimata piima
joomisest või sellest, kui puugi sülg mikrohaavanditesse satub ehk puuk
nii-öelda üle naha jalutab.»
Välismaa
borrelioosikliinikute suhtes on Kase kriitiline ning neid tema
kinnitusel ka järjest suletakse. «Nad teevad mittevalideeritud teste.
Annad 20 000 eurot ja kui sul kuskil mujal ei ole leitud borrelioosi,
siis seal leitakse.»
Seda,
et spetsialistid vahel psühhiaatri poole pöördumist soovitavad, Kase
kinnitas. «Lõppu tuleb see soovitus küll, aga seda ei saa öelda enne,
kui kõik võimalikud põhjused on välistatud. Tihtipeale on see ainus
selgitus, mis üle jääb.»
Kase
lisas, et kui borrelioosi kandev puuk on inimese nahale piisavalt kaua
kinnitunud (12–24 tundi), siis nakatuvad borrelioosi kõik, aga haigestub
vaid 30 protsenti. «Ülejäänud juhtudel saab immuunsüsteem bakterist ise
jagu.»
Perearst, kes põeb ka ise haigust
Ühes
Eesti alevikus perearstiametit pidav Jaanika (nimi muudetud) on ise
borrelioosi haigestunud ega ole seda siiani võitnud. Ta tõdeb, et
haigestumine muutis tema hoiakuid. Jaanika toetab teooriat, et haigus
jääb kehasse. «See haigus kipub jääma krooniliseks, nõuab aastaid
tugevat tööd iseendaga, toitumise jälgimist, ravimeid, toidulisandeid.
Haigust põhjustav bakter spiroheet on kehas endale kesta ümber
kasvatanud, siin ta pesitseb. Kui organismi kaitsejõud on nõrgemad, lööb
välja.»
Laigu
või antikehade olemasoluta ei määra aga ravi ka tema. «Igaks juhuks ma
ei ravi. Mul endal on kogemusi, et näiteks kolm nädalat pärast puugi
hammustust veres veel antikehasid ei olegi. Aga kuus nädalat hiljem
näiteks ühel patsiendil olid.»
Jaanika
tunnistas, et asja pikalt uurinud patsiendid võivad borrelioosist
rohkem teada kui keskmine perearst. «Perearst peab teadma kõikidest
haigustest väga palju, borrelioos on üks väikene killuke tema suures
tööampluaas.»
Üks
mure haiguse diagnoosimisel on, et sümptomite poolest võib see
meenutada paljusid teisi tõbesid. «Kaebused kipuvad olema üsna
ebamäärased. Liigese-, ja närvikaebused, väsimus.»
Teine
probleem on aeg, millest alati kipub puudus olema. «Kindlasti ma
süveneks, kui oleks rohkem aega. Mitte et mul pole aega patsiendi
muredesse süveneda, aga ei ole aega artikleid lugeda või ingliskeelset
raviskeemi uurida.»
Sage haigus
2018. aastal haigestus terviseameti andmetel Eestis borrelioosi 2284 inimest. Haigestumus on aastati varieeruv. Näiteks 2013. aastal 1132 haigestunut, 2015. aastal 1402, 2017. aastal 1963, 2011. aastal aga 2303. Võrdlemisi suur haigestunus oli ka 2009. ja 2010. aastal, kui juhte oli üle 1700. Võrdluseks: mullu haigestus näiteks puukentsefaliiti 85 ja viirushepatiitidesse 177 inimest, tuulerõugetesse aga 4669. Euroopa Parlamendi 2018. aasta dokumendis märgiti, et kõigis liikmesriikides on puukborrelioosi esinemissagedus erineval määral kasvanud.Ei tohi alahinnata
Maarit
Randrüüt paneb inimestele südamele, et endalt puugi leidmist ei tohi
jätta tähelepanuta. «Minule on oluline, et inimesed läheksid, sõltumata
sellest, mida perearst ütleb, tegema vereanalüüsi.»
Indreku
sõnum on, et seda haigust ei tohi alahinnata. «Inimesele, kes on
haigusest lihtsalt kuulnud, tundub see lihtsa haigusena. Ja tundub, et
ka arstide meelest on see lihtne haigus. Õigel ajal ravimata borrelioos
on väga raske haigus. See on arstide seas alahinnatud haigus.»
«Kui
selle borrelioositeemaga kohe tegelema ei hakata, on meil varsti rohkem
töövõimetuid invaliide kui töötavaid inimesi,» tõdes Annika.
* nimed muudetud