Südame ardioklapi patoloogia

http://jarvateataja.postimees.ee/2765432/erilise-sudamega-laps-muutis-pere-eluviise
Kuna teema puudutab ka meie peret, siis copisin artikli sisu siia blogisse.

Viieaastane Kristofer on Türil elava 26aastase Aivi Sillamaa esimene laps. Vaikne ja rahulik Kristofer tundus nii arstidele kui ka vanematele täiesti terve. Kuni augustini 2012. Koerust Türile kolinud Aivi läks toona kolmese Kristoferiga augusti lõpul perearsti juurde, et saada lapse lasteaeda viimiseks tervisetõendit. Perearsti tol päeval tööl polnud ja nii võttis neid vastu teine arst, kes lapse südant kuulates avastas kahinad. «Ta kutsus ka teise arsti enda juurde ja koos kuulasid,» meenutab ema Aivi. Perearsti visiidile järgnes soovitus külastada Paides lastekardioloogi. Tartust Paidesse käiv lastekardioloog Kristel Köbas uuris Kristoferi nii Paides kui ka Tartus. Diagnoos oli esialgu Aivile ehmatav: aordiklapi patoloogia. Kuigi esialgu oli Aivil lootus, et Kristofer kasvab mõne aastaga sellest välja, pole lapse seisund oluliselt muutunud. Ei paremaks ega halvemaks. «Ka piima-ja kassiallergiast kasvas laps välja, aga praegu on kardioloog pigem seda meelt, et tulevikus vajab lapse süda kirurgilist abi,» selgitab Aivi. Poeg tahab olla laps nagu iga teine Ainus ravi, mida Kristofer praegu saab, on tabletid, mis hoiavad ka vererõhu kontrolli all. «Kõrge vererõhuga on verevarustus südamesse suurem, aga tal on niigi südames liiga palju verd ja klapp peksab seda üleliia tagasi,» täpsustab Aivi. Diagnoosi teadasaamist võrdleb Aivi pangetäie külma veega krae vahel. «Mu esimene mõte oli, et nüüd on lapsel elu läbi. Raseduse ajal mul ju midagi viga polnud ja ka lapsel mingeid kõrvalekaldeid ei avastatud,» lausub ta. Aivi ütlust mööda suutis doktor Köbas ta siiski kohe maha rahustada. Tippsportlast tema lapsest küll ei saa, kuid sportida pole keelatud. Lihtsalt koormus peab olema kergem. Lapsele tema haiguse seletamine läks Aivi meelest kergesti: tuli lihtsalt vastata küsimustele. «Ta on seda tüüpi laps, kes millegi vastu huvi tundes tahab hästi põhjalikku seletust,» sõnab ta. Aivi meenutab, et kuna ta meditsiinilisi termineid ei mõista, palus ta arstil hästi lihtsalt Kristoferi haigust kirjeldada. Aivi oletab, et vestlust kuulnud poeg mõistis juba uuringute ajal, et temaga pole kõik korras. Autos tuli see kõik veelgi lihtsamasse keelde panna. Lapse küsimusele «Emme, mis mul viga on?» vastas Aivi, et tema süda on lihtsalt veidi teistmoodi
kui teistel lastel ning ta ei tohi seetõttu kiiresti joosta ega palju rabeleda. Kristofer sai teada, et kui ta tunneb südame pekslemist, tuleb istuda ja oodata südame rahunemist. Aivi meenutab, et lapse kõige suurem mure oli sel hetkel seotud lasteaiakeeluga. «Rahustasin, et lasteaias võib ta käia, kuid ta peab teadma, kuidas käituda, kui süda pekslema hakkab,» meenutab Aivi toonast jutuajamist. Esimest paljudest. Sellised jutuajamised ema ja poja vahel on pärast igat Tartus arsti juures kontrollis käiku. Need on korrapäraselt kaks korda aastas. Aivi ütlust mööda on need Kristoferile vaimselt ja füüsiliselt kurnavad päevad. «Tavaliselt teeb kardioloog südamele ultraheli ja iga aasta tagant tehakse ka kopsuröntgen,» täpsustab ta. Diagnoosi teadasaamine ja täpsustumine jäi aega, mil Aivi ootas kaksikuid. Neist lõpuni kandis ta vaid ühe. Aivi usub, et põhjuseks olid esiklapse tervisest tingitud pinged. «Alguses võtsin Kristoferi südamega seonduvat ikka väga südamesse. Mõtlemist ja muretsemist oli palju,» lisab ta. Nüüd on Aivi südames rahu ja esialgne pidevalt saatjaks olnud närvipinge taandunud. Ta mõistab, et kui ta ise iga hetk pojale haigust meelde ei tuleta, vaid
suudab võtta olukorda rahulikumalt, on ka pojal kergem. «Siis saab laps olla laps,» sõnab ta. Teadmine aitab hakkama saada Kardioloog on jaganud Kristoferi tervise hoidmiseks üsna täpseid soovitusi: tegevused olgu kerged ja kui laps ei jõua kõndida, ei tohi teda sundida. «Tempo peab olema rahulik, et südant väga ei koormaks ja see pekslema ei hakkaks,» täpsustab Aivi.
Oluline on ka õige toitumine ja normaalne kehakaal. «Vahepeal oli kehakaaluga probleeme, aga nüüd on kõik korras,» lisab Aivi. Muudatused toitumises tähendavad seda, et saia asemel on toidulaual sepik, rasvast ja magusat süüakse harva, gaasiliste jookide asemel tarbib pere mahla ja vett ning sööb sageli salatit. «Seda kõike sööb Kristofer hea meelega ja ma pole pidanud eriti vaeva nägema, et ta midagi nendest omaks võtaks,» kinnitab Aivi.
Kristoferi täpsem toiduplaan selgub ilmselt maikuuse visiidi käigus. Saatusekaaslasi ehk emasid, kel on samasugused mured lapse südame pärast, Aivi ei tea. Ta on vastanud murelike emade küsimustele Perekoolis ja ka internetist haiguse kohta üht-teist lugenud, kuid eriti südamesse ta seal kirjutatavat ei võta. Enam mitte. «Doktor Köbas ütles, et internetis leiduvad väga tõsised juhtumid on pigem harv juhus ja
tegelik olukord on palju parem,» põhjendab ta. Lasteaias on rühma õpetajad Kristoferi haigusega kursis ja Aivi kinnitusel ka arvestavad sellega, et laps võib olla teistest aeglasem. Teiste laste vanematele pole Aivi rääkinud. Seda, et tema last võidakse haiguse tõttu tõrjuda, Aivi ei usu. Pigem on ta seda meelt, et haigusest teadmine muudab suhtlemise lihtsamaks. «Teised lapsed ka teavad, et kui Kristofer ei jõua nendega võidu joosta, siis on see haiguse pärast,» märgib ta. Lapse haigus muutis pere eluviise Ema Aivi kinnitusel teab Kristofer nüüd oma piire hästi. «Ta jookseb, mängib ja on igati aktiivne, aga ta teab, et tal pole lubatud end nii-öelda hingetuks joosta. Muidu ikka laps nagu iga teine,» selgitab ta. Kõige keerulisem aeg Kristoferile ja tema perele on novembrist maini, mil paljud lapsed on tihti haiged. «Lasteaias levivad igasugused viirused ja kui laps peaks midagi külge võtma, põeb ta tavaliselt päris kaua. Enamasti põeb Kristofer nohu koos kõrge palavikuga,» selgitab Aivi. Aivi mõistab, et töötavatel vanematel on keeruline leida köhivale või nohusele lapsele hoidjat, kuid tema lapsele on sellised eakaaslased ohtlikumad kui teistele. Paratsetamooli või teiste niinimetatud külmetusrohtude andmise ajal ei saa Kristofer võtta vererõhku kontrollivat ravimit. «Neid ei tohi koos anda,» põhjendab Aivi. Kristoferi südamerikkega peab arvestama ka kolmeaastane vennas. Et pikalt nutmine ja ülekeevad emotsioonid mõjuvad Kristoferile halvasti, on ema pisemale selgeks teinud, et vanemat venda ei tohi kiusata. «Vältida seda päriselt ei saa, eks nad ikka jagelevad omavahel natuke, aga väiksem teab hästi, et vennat ei tohi ärritada,» ütleb ta. Kristofer pole suguvõsas ainus, kel on süda haige. Tõsi, tema on ainus, kel süda kipub liiga kiiresti lööma. Aivi vanaisal ja isal on kippunud see pigem lööke vahele jätma. Aivi teada on arstid eri meelt selles suhtes, kas Kristoferi haigus on päritud, lihtsalt halb juhus või Aivi raseduse ajal välja ravimata jäänud haiguse tagajärg. Kas just ainult Kristoferi haiguse pärast, aga lõppev südamenädal on Aivi Sillamaale oluline. Ta võtab osa matkadest ja liikumisüritustest ning ka pere toidulaud on oluliselt tervislikum kui mõne aasta eest. «Kindlasti on Kristoferi haigus pannud meid kõiki teemasse tõsisemalt suhtuma. Ka minu isa on vähendanud suitsetamist ja toitub tervislikumalt,» rõõmustab ta. Aivi Sillamaa on siiski seda meelt, et südame tervisele võiks tihedamini tähelepanu pöörata kui nädal aastas.
Aivi Sillamaa tõdeb, et esiklapse Kristoferi südamehaigus aitas muuta terve pere eluviisi tervislikumaks.