"Suure Sõbrakese" lugu

Ma võin kogu loo ära ka rääkida, kuidas asjad olid. Kutsume teda juttumärkides Suureks Sõbrakeseks.

Esiteks, see kallis sugulane on minu ämm. Ämmaga on mul tõesti vedanud. Sama hea nagu mu ema. Nii et edaspidi siin kirjutises kutsungi teda emaks:)

Teiseks. Emal on Tartus üks hästi vahva lillepood, kuhu tuli üle-eelmisel kevadel "Suur Sõbrake" praktikale. Ta ise avaldas soovi just sinna praktikale saada. Palka ta ei küsinud. Ainuke soov oli see, et ta võib võtta poes olevast kaubast omale meelepäraseid asju ilma raha maksmata. Seda võimalust kasutas ta aga tublisti. Siinkohal ei hakka me ühtegi summat veel mainima, sest ametlikult ei kirjutanud keegi midagi üles. Kokkulepe on kokkulepe. Kusjuures "Suur Sõbrake" jättis meile väga sümpaatse ja usaldusväärse mulje. Kui praktika läbi sai, siis ei tahtnud ta aga poest veel lahkuda ja kuna emal oli suveks abilist vaja, siis oli uue töötaja probleem sellega lahendatud. Kusjuures ka siis ei küsinud "Suur Sõbrake" palka, vaid oli nõus vaevatasuks rahata kaupa koju viima. Ka seda summat ei tea täpselt keegi, millises väärtuses "Suur Sõbrake" kraami koju tasssis.

Tuli sügis. Edukas müügihooaeg seljataga, arvas ema, et ta on ühe korraliku puhkuse ära teeninud. Kuna ta on pikki aastaid 7 päeva nädalas ja 12 kuud aastas tööl käinud, siis polekski väga hull võtta aeg maha ja minna paariks nädalaks reisile. Kuna "Suur Sõbrake" jättis siiski usaldusväärse mulje, siis usaldati ka lillepoe majandamine reisiajaks tema hoolde. Aga siis alles kõik see kamm peale hakkaski. Värskelt puhanuna ja rõõmsas tujus lillepoodi naastes leidis ema, et poele on tekkinud ca 40 tonnised arved, kuid kaupa pole kusagil ja raha ka mitte, mis oleks näidanud, et see kaup oleks maha vahepeal müüdud. Mis siis välja tuli, kõik need asjad olid rännanud "Suure Sõbrakese" koju. Ema läks siis asja uurima, et miks ta nii tegi. Tuli välja, et "Suur Sõbrake" tahtis suvel nähtud vaeva eest kõike seda kraami omale niiöelda palga eest vaevatasuks. Kui see summa nüüd nelja kuu peale ära jagada, siis on see ühele väikesele lillepoele liig mis liig. Sellist palka ei saanud ta varem ühelegi müüjale lubada ja nüüd "Suur Sõbrake" arvas, et ta on seda väärt. No, maksis siis "Suur Sõbrake" sellest 10 või 15 tonni tagasi (ma ei mäleta nii täpselt, kuidas nende summadega oligi), kuid ülejäänust võisime siiski und näha:(.

Tulemuseks oli igatahes see, et ema laenas meilt arvete tasumiseks raha, et poele ja ka endale hing sisse jääks. Aiandussõprade meeleheaks töötab pood siiani edasi.

Aga see, et sellest teost praktiliselt mingit jälge maha ei jäänud, on sellepärast, et poel pole kassa-aparaati, mis näitaks ära, kas poodi sisse tellitud toode on maha müüdud või mitte. Nii ei olegi ühtegi tõendusmaterjali selle kohta, et see kraam polegi maha müüdud vaid kõrvale pandud. Ja eks ema on ka liiga hea inimene. Neelas selle okaskera alla ja otsustas asja sinna paika jätta. Küll see kõiksevägevam pilvepiirilt teda karistab.

Tegelikult on ta mõnes mõttes ka oma karistuse kätte saanudki. Kuna hulgifirmad ja lillepoed siiski omavahel suhtlevad, siis levisid jutud nii mõnessegi ettevõttesse edasi. Ja nii mõnigi asutus pole sellepärast "Suur Sõbrake" oma töötajate kollektiivi tahtnud :D. Eks ikka omad vitsad peksavad ja kui juba korra oled usalduse kaotanud, siis jäädavalt (nagu süütus).

Et mis ma veel tahaks ära mainida. Oleks kasvõi korragi see "Suur Sõbrake" enne tööle asumist omale sobivas väärtuses palka küsinud, siis oleks emal olnud võimalus valida:

a) kas maksta "Suurele Sõbrakesele" seda palka, mida ta küsib

b) või otsida omale selline abiline, kes ei taha nii palju palka

c) loobuda abilise palkamisest üldse

Igatahes oli see "Suurest Sõbrakesest" väga eba-aus panna ema tagantjärgi fakti ette, et tahab nii suures vääringus tehtud töö eest tasu saada.