Arstisüsteem ajab vihale

Kuigi mind ärritas juba see jaanuarikuine uuring, siis seekordne oli juba üle mõistuse. Aeg oli kinni pandud 11:30.
Jumal tänatud, et plaanisime varem kohal olla. Saatelehe peal oli aadress Ravi 31. Miskipärast oli mul jaanuarist meelde jäänud, et peame Luununi tänavale minema ja saatelehte vaatasingi alles päev enne tähtaega. Seoses sellega üritasin saatelehel olevale kontakt-telefonile helistada, et asjasse selgust tuua. Aga nõuka-aegselt telefonnumbrilt oli võimatu kedagi kätte saada. Seda, et number oli nõuka aegne, sain alles hiljem lastehaiglast teada.
Niisiis, Ravi tänaval kehitati õlgu ja soovitati minna igaks juhuks Luunini tänavale. Igatahes suhtumine meisse oli väga ükskõikne, mis sest et oli oht hiljaks jääda. Luunini tänavale jõudes oli meil jäänud aega veel ainult 10 minutit, sellest pool aega kulus infolauas õiguse taga ajamisele. Siis sain õnneks telefoni numbri, et saaksin teatada, et jääme MRT uuringuruumi jõudmisega hiljaks. Õnneks on Luunini lastehaigla jaMaarjamõisa haigla niivõrd lähestikku, et hilinemine oli 2 minutit. Aga sellest piisas, et anesteesiabrigaad lahkuda võiks. Seega ootasime MRT ukse taga pool tundi. Siis ütles arstitädi, et me peame minema tagasi Luuninisse ja laskma seal Taurile kätte kanüüli panna. Kanüüli oli vaja narkoosi tegemiseks. Läbi pisarate saime kanüüli paika, siis viidi meid jälle Maarjamõisa MRT ukse taha. Ootasime seal jälle jupp aega. Igatahes oli kell juba üks päeval, kui ükskord uuring tehtud sai. Siis viidi meid Ravi tänavale välja magama, sest magavas seisundis meil koju minna ei lubatud. Kell 2 päval Tauri lõpuks ärkaski. Siis pidime veel arstitädi ära ootama, et teada saada tulemused ja et keegi ometi kanüüli käest ära võtaks. Ootasime pool tundi, siis tuli arstitädi ütlema, et ta kohe tuleb. See "kohe" tähedab arstide keeles poolt tundi. Seega sai kokku oodatud terve tund. See on juba mulle, kui lapsevanemale, liig mis liig. Rääkimata siis veel 4-aastasele lapsele, kes on lisaks ootamisele kannatanud janu ja tühja kõhtu, sest enne uuringuid ei lubatud mitte midagi süüa ega juua. Ja eks sa oota tund aega väikese lapsega, kunas tal kanüül käest välja võetakse.
Ja kui siis lõpuks arstitädi meie jaoks aega leidis, siis tuleb ta meile ütlema, et me peame mais uuesti mitmeks päevaks haiglasse minema. No mitte ei taha enam üheski haiglas mõttetult aega surnuks lüüa. Kõik ihukarvad tõusid mul igatahes selle peale püsti. Tegin ettepaneku, et võiksime ainult päevasel ajal haiglas olla, aga mitte öösel. Veel hullem oleks nädalavahetustel seal passida, kui uuringuid otseselt üldse ei toimu.


Selgitan siis kah, miks ei taha ma enam ühelgi uuringul olla. Jaanuariuuringule minnes läks esimene päev kohe raisku, sest see oli nö. sisse-elamiseks antud aeg. Ma ei saa aru, miks peaks ühe päeva niisama passima. Aga noh, eks me siis passisime. Teisel päeval veetsime Dotsent Liivamäega umbes tunnikese, et vastata tema poolt esitatud autismiteemalistele küsimustele. Tegime pealse seda pool tunnikest logopeedilisi katseid. See oli ka kõik, mis meiega üldse sel päeval tehti. Kolmandale päevale tekkis meile logopeedi aeg. Seal kulus aega isegi alla tunni. Lisaks tahtis samal päeval meid näha ka psüholoog. Aga vahepeal oli dots. Liivamägi suutnud ühe ruumi üliõpilasi täis tppida ja kutsus meid uuesti oma probleemidest üle rääkima. Mis mul selle vastu olla saab, et noored ennast harida tahavad. Kuna dotsent ütles, et vaatab meile uue psühholoogi aja, siis olin nõus meeleldi üliõpilastele rääkima minema. Aga psühholoogi aeg oli ette nähtud samale ajale ja hilljem alles selgus, et ei vahetanud see dotsent mitte midagi ringi ja nii pidime psühhoga kohtuma alles järgmisel päeval. Isegi psühh oli selles dotsendis pettunud. Psühholoogi juures kulus meil kah aega siiski veidi alla tunni. Ja pärast tegime mõned logopeedilised katsed. Kusjuures paljud katsed, mis tegi meile psühooog, olid täpselt samasugused, nagu logopeedi katsed. Lõpuks jäigi viimasele päevale ainult veel üks kohtumine psühholoogiga.
Ja siis läksin raviarsti jutule, et äkki saaks nädalavahetuseks haiglast välja, sest meil on kõik vajalikud katsed tehtud. Aga tema ei tahtnud kuidagi meid välja lasta, sest kord on selline ja tema ei saa seda muuta. Kutsusin siis psühholoogi omale appi ja siis suuris raviarst meid haiglast välja kirjutada küll. Ma ei näinud mingit põhjust passida tervet nädalavahetust ja lisaks veel esmaspäeva haiglas sees, kui järlele jäi vaid oodata uuringu tulemusi. Ühtegi katset enam ei tehtud. Seda mõttetut passimist oli niigi palju, sest iga päev kulus max 1,5 tundi ainult uurimiseks. Selle kõik oleks mahutanud tegelikult ühe päeva sisse ära.
Ja kui me siis teisipäeval oma tulemustele järgi läksime, pidime raviarsti ootama mitu tundi. Seal majas ongi vist kombeks panna väikeste laste ja nende emmede kannatused proovile. Neid ei koti see, et sellel äsja neljaseks saanud lapsel on kõhugripp, süda paha ja mässu haisvat vedelat ollust täis (hea et oli üldse mässu all). Kusjuures kõhugripi korjasime kah üles sealt samast majast. Väga ebasanitaarne asutus, kui batsillidel niimoodi möllata lastakse.
Kusjuures mitu kuud hiljem on neil see pisik ikka veel majas alles. Nii et see on vaid aja küsimus, mil meil jälle põhi alt ära läheb.