Jube mõelda, kui kiiresti saab meie suur kodune pakendikast (endine telekakast) kilet ja plastmassi täis. Nädalaga saame põhimõtteliselt kasti triiki kilet täis. Ometi ei osta me nii palju asju poest kui linnainimesed. Näiteks mune ja liha saame Lilbist. (Ja üldse on õudne vaadata, et munad on ka poes mingitesse kahtlatesse pakenditesse pandud. Kas siis need traditsioonilised papist karbid ei õigustanud end ära või?). Morsimaterjal on ka omast käest. Kartlulid ja muud põllusaadused samuti.
Ja leivakotte pole ma siiani pakendikasti üldse visanudki, sest neid saab ju veel kasutada. Ja marariinikarbid samuti. Ja taara läheb automaati.
Nukraks teeb just see, et kahjuks ei saa me mitte midagi ette võtta, et seda kilet vähem poest kaasa saaks. Kõik asjad on niivõrd pakendiseeritud, et pole kahjuks muud valikut. Vaadake kasvõi näiteks hakkliha, see on viimasel ajal omale hullult plastmassi ümber saanud. Või viilutatid singid. Või kanakintsud. Nende karbid on lisaks veel nii jäigad ja paksud, et ei suru kuidagi kastis koomale ka, et see mahutaks natukenegi rohkem. Ja kahjuks puuduvad tihti üldse valikud lahtisest vorstiletist midagi head saada. Seal on jah mingid singid ja vorstid, kuid tihti on need sellist marki, mida siga ka ei söö. Ja viilutamata on need ka pealekauba. Ja tihtilugu ka kallimad.
Igatahes muremõtlemisainet jätkub siin veel piisavalt......
No comments:
Post a Comment