Sunday, January 8, 2012

väsinud, tüdinud, masenduses

Ma tean, et kui ma näiteks aasta pärast seda postitust loen, võtab see mul kerge muige suule, sest niisugune "mõtetu" hädaldamine pole mingi asigi. Aga ma hädaldan siiski...


....sest hetkel, mil probleem on kestev, tunnen end oma mures ja väsimuses täiesti mahajäetuna.

Kannatan juba pikemat aega unepuuduse käes. Kuigi ametlikult sai asi alguse 21. detsembril (täna juba 8.jaanuar), siis kergemat sorti unepuudus on saatnud mind juba detsembri algusest saati. Sai ju 2.-3. detsembril Pärnus käidud ja ega hotellivoodi väikese lapsega kahasse just kõige mugavam magamisase ole. Pluss veel see, et olin oma emaga ühes toas ja sellel on kombeks poole öö pealt üles ärgata ja toimetama hakata. Nii ka tooord...
Ülejäänud detsembri päevadel on olnud kah alati tegutsemist ja toimetamist rohkem kui küll. Hommikul vara vaja Tauri lasteaeda viia, pärast ära ka tuua, seoses sellega iga päev ca 120km maha sõita... Pisikesel Eerol oli lisaks veel hammaste tuleku aeg, seega vajas ta öösiti iga natukese aja tagant emme tissi... Siis veel igasugused jõuluüritused, näidendiproovid, laadad, ujumised jne jne, mille tõttu olin kogu aeg nagu orav rattas. Kodused tegemised olid jäänud tagaplaanile, isegi ehteid polnud aega teha, kuigi tavaliselt selleks tegevuseks võtan (ja leian) aega alati.

Aga nüüd siis alguse juurde...
Nimelt minu esimene poolenisti unetu öö hakkas 21.detsembril, mil mina ja Eero põdesime läbi kõhugripi. Oksendasime ja puristasime mõlemad päris tublisti, õnneks oli pärast protseduuri mõneks hetkeks täitsa hea olla. Eero jäi tuttu alles öösel 2 paiku ja ega Taurigi oluliselt varem magama jäänud. Minul ei lasknud aga valutav kõht ja muretsev emasüda korralikult magada. Hommikuks sain siiski valuvaigistite abiga sõba silmale, ent väga kaua endale ka magamist lubada saanud, sest päeval oli plaanis eakate jõulupeol näidendit esitada ja minul ei lubatud ka puududa. Hea meelega oleks koju jäänud, sest pärast sellist haiguserallit oli väga nõrk olla. Õnneks Tauri ja Vahur seda läbi põdema ei pidanud.....

Aga siit edasi algas Tauril see aeg pihta, mis minu katsumused on proovile pannud. Ta lihtsalt ei jää õhtul magama ja voodisse teda ka lasta ei saa, sest siis ei lase ta oma jutu, seina kopsimise ja jalgade vehkimisega kellegi magada. Nii ma siis tulin temaga elutuppa, et Eero ja issi ei peaks selle pärast kannatama. Alles kell kolm öösel tuli Tauril uni peale ja ka mina sain voodisse tagasi pugeda. Aga oleks siis, et hommikul saaks sellevõrra kauem magada... Oh ei! Mul on ju väiksem pojake ka, kes ärkab varem üles. Tauri õnneks end sellest segada ei lasknud, aga ega mina sellegipoolest ju magada saa...
Järgmisel ööl oli Tauri juba neljani üleval, ülejärgmisel jälle kolmeni. Aga siis hakkas asi järjest hullemaks minema, ärkveloleku aeg lükkus edasi kuueni, seitsmeni, kaheksani. Ainult uusaastaöösel oli vaid kella kaheni üleval. Praeguseks aga on asi nii kaugel, et uni ei tule tal enne kella kümmet-ühtteist hommikul. Tänu sellele pole ma lisaks lühikestele unejuppidele vahepal terve ööpäeva üldse magada saanud.

Eile ja üleeileöösel lootsin natuke rohkem issi abile. Aga ainuke abi, mida ta suutis mulle pakkuda, oli see, et ta ei norsanud mulle kõrva, kuna magas elutoas põrandal. Aga kui Tauri küsis saia, krabipulka, tomatit, juua jne jne, siis issi kõrvad olid lukus, just nagu oleks unemati talle hoopis kõrva liiva puistanud, mitte silma. Nii saingi terve öö magamistoas vaid und oodata, sest sellel ei lastud tulla, kuna oli ju vaja pojale pakkuda kõiki neid asju, mida ta valjul häälel nõudma hakkas. Ja kui Tauril midagi otseselt vaja polnud, siis arvas Eero, et just nüüd oleks vahva tissi nõudma hakata. Tagatipuks suutis Tauri hommikupoolikul poti asemel oma Munamäesuuruse sitahunniku hoopis vaibale potsatada, mille pidin loomulikult mina jälle Vahuri asemel avastama. Oh seda rookimist. Ja muidugi jälle üks põhjus, miks unel tulla ei lastud.
Täna öösel ei suutnud ma enne kella viit üldse uinuda. Väsimus on kohutav, aga uni ei tule. Ma ei julge enam magama jääda, sest mul on hirm, et nagunii pean ühe või teise lapse pärast kohe-kohe ärkama. Lihtsam on olla järjest üleval, kui oma keha nende väikeste tukatusenatukestega mõnitada. Kui olen saanud korra silmad pahempidi ajada ja pean need mingil põhjusel uuesti otseks saama, siis hakkab pea kumisema ja süda tahab rinnust välja hüpata, tuksub ka vähemalt 100 lööki minutis. Nii et selle olukorra vältimiseks on targem mitte anda silmadele seda võimalust, et nad pahempidi pöörduma peaks.
Ah, et kuidas mu enesetunne praegu on.....
Tasakaaluhäired, pea on paks ja pinges ning käib pidevalt ringi, kätes on nõrkus ja nutt on pidevalt kurgus, sest abi pole kusagilt loota...

No comments:

Post a Comment