kaalumivaegus

Tuleb välja, et minu väsimuse, lihasnõrkuse, kõrge vererõhu, südame rütmihäirete, meeleolude kõikumiste ja paljude teiste "pisihädade" põhjustajaks polegi kilpnäärme alatalitlus. Esmaspäeval sain teada, et minu kilpnääre on ideaalses korras. Arstikabinetist väljudes ei tundnud ma absoluutselt mingit krgendust, sest hädad ei kadunud ju mitte kuhugi  ja mis veel hullem: ma ei teadnud ka hädade põhjust.
Järgmine samm oli perearstile mure kurtmine. Tema laiutas ka vaid käsi ja lubas mind Tallinnasse uuringutele saata. Põhiprobleemiks oli siiski ju süda. Ent enne tööpäeva lõppu helistas mulle perearst ja teatas, et kunagi ammu võetud (peaaegu 1,5 kuud tagasi) vereproov näitas, et mul on kaaliumi näit madal. Soovitas apteeki minna ja Panasili osta. Nii ma siis tegingi ja juba samal õhtul panin kaks kapslit hinge alla.
Oh seda järgmise päeva imet. Tundsin, et eluvaim on sisse tagasi tulnud. Järgmisel päeval otsustasin kaaliumi kohta guugeldama hakata ja nii ma siis leidsingi, et kõik minu hädad olidki selle puudusest. Nüüdseks olen juba viis päeva Panasili kaplseid võtnud ja süda jätab oluliselt vähem lööke vahele, energiat on rohkem, kohvi joon vähem, väsimust on vähem, meeleolu on hea. Super!

Natuke masendav on siiski mõelda, kui "targad" ja " asjalikud" on meie arstid.
     Esiteks: miks ei öelnud mu perearst juba poolteist kuud tagasi, et kaalumi on vähe?
     Teiseks: miks ei tea endokrinoloog, et kilpnäärme alatalitluse sümptomid võivad sarnaneda kaalumipuudusele? Ometi küsisin visiidi ajal kaks korda, et kas on olemas veel mingeid haigusi, mis sarnanevad kilpnäärme alatalitlusele. Tema mõõtis selle peale vere suhkrut, mis oli normi ülemisel piiril ja jahus mulle seda, et pean hakkama kaalu langetama. Muide, googeldades sain teada, et kaalumi puudus viib ka veresuhkru üles.

Loogiline, et mu kaal on suur ja vajaks hädasti vähendamist, aga seni olen justkui vastuvoolu rühkinud. Rasvakiht on nagu tüütu kärbes, kellest pole kunagi võimalik lahti saada. Aga nüüd paistab tunneli lõpus väike valguskiir. Viie päevaga on kilo läinud ilma, et ma oleks pidanud tegema peadpööritavaid pingutusi. Usun, et saan lõpuks endise mina tagasi, kelle ma juba üle 7 aasta tagasi kaotasin.

Panen siia lõppu ka ühe lingi vitamiinipuuduse kohta http://tiiasep.blogspot.com/2009/09/vitamiinide-puudus.html
ja ühe sündroomi kohta (mis põhjustab kaalumivaegust), mis oleks justkui minu enda kirjutatud http://www.inimene.ee/?disease=c&sisu=disease&did=744