Lisan siia vahele natuke mõtteid enda hallide ajukäärude vahelt :P
Nimelt hakkasid mul eile õhtul enne magamajäämist igasugused mõtted peas ringi keerleme ja enne kella kolme ma uinuda ei saanud. Olen varemgi mõtisklenud oma elu mõtte üle, kuid päris selget sotti pole siiani saanud. Aga eile panin end mõttes olukorda, kus oleksin 80-aastane. Et milline oleks minu elu sellises vanuses ja teadsin sel hetkel, et elaksin kindlasti päev korraga ja tunneksin igast elatud päevast mõnu. Elaksin iseendale ja materiaalselt poleks mul rohkemat vaja, kui sooja tuba talvisel ajal ja natuke söögipoolist kah.
Teeksin vaid neid asju, mis mulle väga meeldib ja naudiksin oma tegemisi.
Kogu sellele mõttekäigule aitas kaasa eilne vabariigi aastapäeva pidulik aktus Kärdla kultuurimajas, kus esines laulja Margus Vaher. Kohe aktuse alguses pani ta terve saalitäie hümni laulma ja pärast esines veel mitme lauluga ja käskis veelgi kaasa laulda. Tundsin sellest kaasalaulmisest siirast rõõmu.
Samas nautisin ka Rene Puura klaverimängu, kes Vaheri laulu saatis. Eriti hea oli seda nautida just visuaalselt, sest näha oli, et inimene tegi just seda asja, mida kõige rohkem armastab. Mängiksin ehk isegi klaverit, kui....
Eks neid vabandusi leia küllalt. Kuigi mul on klaverimäng natuke raskendatud, siis kes mul keelab laulda. Miks ma ei tee seda oma vabal ajal igal võimalusel, kui see mulle meeldib? See ei maksa mulle ju mitte midagi...
Ja siit tuleb nüüd asja üldisem mõte: miks me tihtilugu keelame endale õnnelikumat elu. Meil on ju selleks kõik eeldused olemas.
Tahan loota, et alates tänasest läheb minu elu vaid õnnelikkuse suunas....
Õppida on mul veel küllalt, aga teen seda edaspidi nautides....
No comments:
Post a Comment