Naudin parasjagu aiakiigel heljudes kohvihetke ja meenutan lähiminevikku. Näiteks seda, et mul juba neljandat päeva kõht valutab (täna õnneks märkimisväärselt vähem), sest paar eelnevat nädalat on möödunud grillimise tähe all. Nüüd vajab seedesüsteem sellisest menüüst veidike puhkust.
Hoolimata kõhuvalule õnnestus mul eile üks tuba peaagu täielikult ära koristada ning pärast lasteaias käimist nuustikupeksu ja muru-sibula-sõda mängida. Hoolimata kõhuvalust oli mul lõbus :D ja lastel ka muidugi :D
Hommikul pugisin vaarikatest kõhu umbselt täis ja mõtlesin endamisi, et miks ma peaksin "mängima" täiskavanut ja ennekõike külmkapid-riiulid moosiga täitma, kui saan kohe marjad ära süüa. Nii on nad ju kõige maitsvamad :P
No ja nüüd ma siis istun ja kiigutan end vaikselt puude varjus, kohvitass käes. Naudin seda hetke, kui saan täiesti üksi kodus olla. Ja mõtlen, et noorus jäi vist eilsesse maha. Ja siis jääb mõte pidama sellele, et juba paari nädala pärast on mul pisike pooljuubel ja pean tunnistama, et olen vist tõepoolest täiskasvanu. Nooruses ei oleks ma osanud sellist üksiolemist kindlasti hinnata. Aga praegu kuulan loodusehääli, vaatan kaseokste vahelt piiluvat päikest ja piilun kohvitassi põhja, et proovida paksu pealt midagi välja lugeda. Hetkeks tekkis nii mõnus rahu ja vaikuse tunne, ning jäin mõtlema, et kui see ongi täiskasvanu elu, siis olen rõõmuga täiskasvanu :)
No comments:
Post a Comment