Vaktsineerimise ohtlikkus - Ole Teadlik

Artikli kopeerisin lehelt http://www.oleteadlik.ee/vaktsineerimise-ohtlikkus/

Margareta Hellsten  (arst, keemik, agronoom-bioloog), kes on on töötanud Stockholmis 12 aastat  lastearstina ja hetkel töötab psühhiaatrina, peab  kaitsepookimist ohtlikuks. Ta oli valmis lähemalt selgitama.

Milles seisneb vaktsineerimise  ohtlikkus?

“Vaktsiinid koosnevad nõrgestatud või surnud bakteritest  või viirustest. Ametliku põhjenduse järgi viiakse need kehasse selleks, et  stimuleerida immuunsüsteemi.

Iga rakk tunneb tavaliselt ära omaenda organismi osakesed,  kusjuures sissetungijate kahjutustamine on valgete vereliblede ülesanne.  Kaitsvaid valgeid vereliblesid leidub kahte liiki. Ühed (neutrofiilsed  granulotsüüdid) kasutavad sissetungijate vastu keemiarelva, saabudes kähku  kohale. Selles võitluses võivad otsa saada ka oma rakud. Seejärel tulevad  eksperdid – monotsüüdid. See on valgete vereliblede teine oluline rühm, millel  on ümmargune tuum. Nad uurivad sissetungijat lähemalt, kandes oma avastusest  ette lähimasse keskusesse – lümfisõlmele. Seal õpetatakse kähku välja eliitjõud,  mida nimetatakse B-lümfotsüütideks, relvastatakse antikehadega ning saadetakse  ohupiirkonda. Antikehad sobivad hästi sissetungijate struktuuriga. Alati neist  jõududest siiski ei piisa. Leidub veel üks liik lümfotsüüte, mida tuntakse  T-lümfotsüütidena. Neist on viimasel ajal räägitud seoses AIDS-iga.

Ametlik propaganda ütleb, et pärast kaitsepookimist on nood  lümfotsüüdid valimis meid eluaeg kaitsma, rünnates haigusollust iga kord enne,  kui see midagi paha jõuaks teha. Uinutav teooria!

Tegelikult ei ole üldse mõistlik inimkehasse suurtes  kogustes viia surnud või nõrgestatud viirusi, millele on lisatud toksilisi  konserveerimisaineid. Mida rohkem on meis sõbralikke baktereid, seda tervemad me  oleme. Vaenulikud elemendid suudavad kudedeni jõuda harva, ja ühel ajal mitte  kunagi. Nn kaitsepookimiste puhul jõuavad nad aga kudedeni korraga. See kutsub  esile immunoloogilise šoki. Organism hakkab kohe tootma antikehasid.”

Mis siis immuunsüsteemis õieti toimub?

“See on nö jalust rabatud. Pärast tavalisi vaktsineerimisi  võib kuni 70% meie antikehadest olla hõivatud leebete lastehaiguste  kantseldamisega. Need pole üldsegi nii ohtlikud, nagu ametlikult väidetakse.  Tavaliselt astub nende haiguste vastu välja üksnes 37% antikehade varust. Võite  kujutleda, kuivõrd koormatud on immuunsüsteem ülejäänud elu vältel, kui peame  võitlema palju ohtlikumate haiguspisikute vastu. Lisaks tuleb pidevalt kahjutuks  teha ka allergiaid esilekutsuvaid aineosakesi.

Leidub arste, kes on vabatahtlikult neelanud suures koguses  koolerapisikuid, et näidata ametlike vaktsineerimisteooriate paikapidamatust.

Kui neid mikroorganisme vaktsiinina tervele inimesele  süstida, ei juhtu midagi hullu. Tänapäeval on aga täiesti terveid inimesi väga  vähe järel. Alatoidetud või ebatervislikult toidetud laste vaktsineerimise  tagajärgi kirjeldab dr Archie Kalokerinos oma raamatus “Every Second Child”. Nimelt suri Austraalia mitmes piirkonnas pärast vaktsineerimist iga teine  põliselaniku laps. Archie Kalokerinos oli vastutustundega arst ja andis lastele  enne vaktsineerimist suures koguses C-vitamiini. 10-aastased said koguni  10 000mg päevas (ametlikult vajab inimene päevas 60mg), 5-aastased said  5000mg mitu päeva enne süstimist. Lisaks anti neile veel 28mg tsinki. Väiksemad  said vastavalt vähem. Seejuures keeldus dr Kalorekinos vaktsineerimast lapsi,  kel esines vähimaidki põletikulisi sümptomeid. Tänu nendele ettevaatusmeetmetele  ei surnud kahe aasta jooksul üksi dr Kalokerinose hoolealune. Üksnes nõnda kaua  lubatigi tal oma programmi teostada.

Kui lastele C-vitamiini ei antud, suri neist iga teine  immunoloogilise šoki või halvatuse tagajärjel. Hiljem ka mingi nakkuse (näiteks  kopsupõletiku) tõttu.

Vaktsineerimine toob alati endaga kaasa suurenenud  vajaduse C-vitamiini järele. Selle vaegus nõrgestab immuunsüsteemi. Alla  10-aastastel lastel pole see süsteem veel täielikult välja arenenud. Tavaliselt  on aga vaktsineerimisi ette võetud just enne kümnendat eluaastat.”

Kas on ka täpsemaid andmeid?

“Viimasel ajal on vaktsineerimise kahjulikkuse kohta  ilmunud hulk kirjandust. Nimetan mõned teosed: Ida Honorofi ja E. McBeani  “Vaccination – The Silent Killer”, Walene Jamesi “Immunization – The Reality  Behind the Myth” ning F. ja S. Dealrue´ “Impfungen der ungluabliche Irrtum”, millele on eessõna kirjutanud meditsiinidoktor Gerhard Buchwald. Neis kõigis  toonitatakse, et peamiselt vaktsineerimine põhjustabki väikelaste kurikuulsaks  muutunud äkksurma. Inglismaal sureb 2000 väikelast aastas, Saksamaal koguni  5000. Soomes on see näitaja 6 last iga 10 000 kohta. Sedagi on väga palju. Need  lapsed olid vaktsineeritud paar nädalat enne surma.

Samalaadsete uurimiste tulemused on neid andmeid vaid  kinnitanud. Lahkamisel selgus, et 95% lastest oli saanud viirusliku nakkuse või  oli neil tekkinud nakkuslik seisund kõhunäärmes, neerudes ja põrnas.

USA-s tabab äkksurm 10 000 väikelast aastas. Sealseist  uuringuist ilmneb, et kaks kolmandikku 103 lapsest oli surnud kolme nädala  vältel pärast kolmikpookimist, mis oli mõeldud teetanuse, läkaköha ja difteeria  vastu. Hulk lapsi suri juba esimesel ööpäeval. Ametlikuks diagnoosiks polnud  vaktsinatsioonikahjustus, vaid hoopis “tundmatu põhjusega väikelaste äkksurm”.  Näiteks aastal 1979 suri kaheksa last vahetult kolmikpookimise järel. Ometi  pandi diagnoosiks väikelaste äkksurm. Seejärel peatasid arstid need  vaktsineerimised. Pärast ametlikku uurimist  edastati, et kolmikpookimise ja  laste äkksurma vahel polnud mingit seost, sest vaktsiin lihtsalt ei saa surma  põhjustada.

California Ülikooli uuringutes selgus, et vähemalt 1000  last aastas sureb USA-s päris kindlasti ainuüksi kolmikpookimise tagajärjel –  seega 10% neist lastest, kelle ametlikuks diagnoosiks on väikelaste äkksurm.

Tänapäeval kannatavad inimesed, eriti noored, alatoitluse  all, sest toit on enamasti alaväärtuslik. Seepärast on väikelaste äkksurma  juhtumid viimase kümne aasta vältel kahekordistunud. Ka täiskasvanud on nüüd  riskigruppi arvatud, mistõttu peaksid nemadki pookimisest hoiduma.

Inimesed on erinevad. Mõni vajab mõnda toitainet kümme,  sada ja isegi tuhat korda rohkem kui teine. See on tingitud geenidest. Ka mõjub  vaktsineerimine erinevalt. Uurimistulemustel on läkaköhavaktsiin põhjustanud  ajukahjustusi. Osa lastest, kes elavad vaktsineerimise üle nõrgema  reaktsiooniga, kannatab hiljem krooniliste vaevuste, sealhulgas allergiliste  häirete, astma ja unepuuduse käes.

Taani andmed näitavad, et 40% sealsetest alla 16-aastastest lastest kannatab allergiliste vaevuste all. Aastal 1991 oli Rootsis ühe või  teise aine suhtes allergilisi inimesi ligi 3 miljonit. Geneetilistel põhjustel  reageeritakse nii haigustele kui pookimistele erinevalt.

Kui viirusel õnnestub raku tuuma sisse tungida, võib ta üle  võtta sealse programmi ja toota kapsliga viirusi. Tagajärjeks on äge nakkus. Kui  keskkond aga viirusele ei sobi, juhib ta raku tegevust üksnes osaliselt. Näiteks  kroonilise astma puhul. Viirus võib jääda latentsesse seisundisse, andmata  endast pikka aega mingit märku. Aga näiteks kui langeme stressi või oleme  külmetanud, muutub ta aktiivseks. Organismi nõrgestudes viirus tavaliselt  aktiviseerub ning paljuneb kähku ning stressi möödudes pole temast jällegi  mingit märki. Selline olukord võib kesta kaua ning kaitsepookimiste puhul  organismi sattunud viirused nõnda talitavadki. Paljud viirused tekitavad ka  vähki, kusjuures vähk võib välja lüüa evolutsiooni läbiteinud viirusest  nakatunud järglasel. Seega võivad kaitsepookimiste tõsisemad tagajärjed  ilmneda alles järgmisel või isegi ülejärgmisel põlvkonnal.

Uuringutes on juba nähtud kaitsepookimiste ning suhkurtõve  ja psoriaasi osalist seost. Lõplikult on see seos veel kindlaks tegemata.  Põhjalikud teadurid on lisaks huvitunud, et kas kaitsepookimised ei ole ehk  põhjustanud ka viimasel ajal üha enam levima hakanud raskeid haigusi, nagu  leukeemia või Parkinsoni tõbi, mida varem ei tuntudki. Varsti võib see haigus  tabada juba kõiki vanemaid inimesi.

North-Carolina arst Clenner, kes ravivahendina kasutab  C-vitamiini, rõhutas, et paljude tema kolleegide järeldusel on  lastehalvatusvaktsiin otseselt põhjustanud leukeemia leviku USA-s. Dr Dupera  Pariisist kirjutas juba aastal 1955 ajakirjas “Press Medical”, et kaitsepookimised vallandavad leukeemiaplahvatuse.

Ateena professor Gregoraki, keda Kreeka Teaduste Akadeemia  kõrgelt hindab, on toonitanud, et kui vähegi võimalik, ei tohiks oma keha  reostada vaktsiinidega. Tänapäeval levivad ennekuulmatult vähk ja vaimne  alaareng. Põhjuseks on arstimite, vaktsineerimise ja kemoteraapia  kuritarvitamine. Ta leidis, et saavutamaks vähi vähese esinemuse, nagu oli  vanasti, tuleb lõpetada liialdused arstimite, kiiritamise, antibiootikumide ja  vaktsiinidega, sest need pole muud kui mikrobioloogilised mürgid.

Olukorda on halvendanud kurgumandlite kõrvaldamine. On ju  mandlite ülesanne viirusele vastu astuda.”

Kuivõrd avaldab inimesele mõju nuum- ja kariloomade  vaktsineerimine?

“Lastel on hakatud avastama suu- ja sõratõbe, sest  sõralistele on tehtud kaitsepookeid. Inimlastel nimetatakse seda haigust  viisakamalt muhktõveks.

Euroopas on 20 aastat tehtud vaktsineerimisi suu-ja  sõratõve vastu. Asjassepühendatud veterinaarasutuste aastakäive on olnud 130  miljardit dollarit. Tohutu raha. Aga efekt on väike. Nii lasti Prantsusmaal ühel  aastal hukata 193 000 looma, et epideemiat peatada. Kõik loomad olid  vaktsineeritud.

Saksamaal korraldati 12 aasta vältel (1966-88) kõigi üle  nelja kuu vanuste veiste sundpookimine. Kui mõni talunik keeldus, ilmus kohale  politsei. Sundpookimine läks saksa talunikele maksma 40 miljardit marka aastas.”

Millised olid sundpookimiste tagajärjed?

“Pookimist organiseerinud riikides puhkes taud taudi  järel. Isegi naabermaad (Rootsi, Taani Suurbritannia) ei jäänud puutumata.  Seevastu kaugemal, Iirimaal, Norras ja Soomes polnud üldse taude.

Ühisturu algusajal tegi komisjon ettepaneku keelustada  kaitsepookimised suu- ja sõrataudi vastu. Saksamaa lükkas soovituse tagasi.

Keegi pensionil saksa teadlane juhtis tähelepanu asjaolule,  et sundpookimisi praktiseerivad Saksamaa ja Itaalia olid ainsad riigid, kus  pidevalt puhkes suu- ja sõratõbi. Selgus, et vastutav asutus oli andnud  valitsusele väärinformatsiooni, mistõttu pookimisi jätkati. Tolle pensionäri  sekkumine sundis Bundestagi komisjoni aastal 1992 vastu võtma otsuse  sundpookimised lõpetada. Ühtlasi anti mitu miljonit marka toetusraha  vaktsiinikombinaadi ehitamiseks.”

Mida näitab inimeste kaitsepookimiste statistika?

“Inglismaal alustati kaitsepookimist rõugete vastu aastal  1796. Selle tagajärjel sagenesid epideemiad, mis aastail 1837-39 nõudsid 22081  inimelu. Sellest hoolimata hakati aastal 1853 tegema sundpookimisi. Seejärel  tabas Inglismaad ajavahemikus 1870-1872 hirmus rõugeepideemia – 44 840 inimest  suri. Siis astusid inglased sundpookimiste vastu välja. Protestile vastati, et  järelikult tuleb vaktsineerida sagedamini. Siiski lõpetati rõugetevastane  sundpookimine 1948. aastal, sest Teise maailmasõja ajal, mil inimesi oli  hulganisti koos, sai ka kõige rumalamatele selgeks kaitsepookimiste nõmedus.

Jaapanis alustati rõugetevastast sundpookimist aastal 1872,  kuid ka seal hakkasid rõuged veelgi levima. 1892.a. puhkes Jaapanis kohutavaim  rõugeepideemia: 165 774 haigestus ja  29 979 suri. Kõik olid vaktsineeritud.

Austraalias ei korraldatud sundpookimisi. 15 aasta vältel  suri seal rõugetesse ainult kolm (!) inimest.

Saksamaal korraldas natsionaalsotsialistlik valitsus  1939.a. sundvaktsineerimise difteeria vastu. Kohe haigestus 150 000 inimest.  Norras ei vaktsineeritud kedagi. Seal haigestus tol ajal vaid 50 inimest.

Rootsis vaktsineeriti 1963.a. rõugete vastu ja varsti  puhkes Stockholmis rõugeepideemia.

USA sundvaktsineeris 1917-19.a. Filipiinide elanikkonna.  Tagajärjeks oli see maa suurim rõugeepideemia: 162 503 haigestus ja 71 453 suri.

Aastail 1870-71 puhkes rõugeepideemia Saksamaal. Rohkem kui  miljon inimest haigestus 120 000 suri. Neist 96% oli vaktsineeritud. Isegi Bismarck oli sunnitud tunnistama, et kaitsepookimised oli suur viga.

George Bernard Shaw kirjutas vaktsineerimise enesepettusest  koguni raamatu, mis avaldati 1932.a.

Asi hakkas paranema alles pärast seda, kui valitsejad  lasksid haigestunud isoleerida ja tõhustada hügieeni.”

Millised olid lastehalvatusvastase vaktsiini tagajärjed?

Lastehalvatuse viirust võis leida reostunud viljas või  piimas. Peamiselt haigestuvad lapsed vanuses 6 kuud kuni 3 aastat. 1930.  aastail vähenes haigestumus kuni 80%, sest vilja hakati hoidma hügieenilisemalt. Teaduslikult on kindlaks tehtud, et nii difteeria kui lastehalvatuse levik  Euroopas ja USA-s oleks 1950. aastail iseeneslikult lakanud. Takistas  vaktsineerimine. Niisiis võivad mõlemad haigused lähiajal koguni aktiviseeruda. Meedikud on märkinud, et 95%  maakera inimasukatest on lastehalvatuse suhtes  loomupäraselt immuunsed. Seetõttu pole vaktsiinist iialgi juttu tehtud kui  bioloogilisest relvast.

Portugalile kuuluval Madeira saarel oli lastehalvatus  täiesti tundmatu, kuni seal hakati tegema vaktsineerimisi. Tagajärjeks oli  epideemia, haigestus sadakond last.

Soomes puhkes lastehalvatusepideemia 1984. aastal. 7 last  9-st olid vaktsineeritud. Üks laps suri, kuigi teda oli lastehalvatuse vastu  viis korda vaktsineeritud.”

Mida öelda tuberkuloosi leviku kohta? Rootsis on jälle  hakatud häirekella lööma.

“Loomulik immuunsus tuberkuloosi suhtes hakkas tekkima  1890. aastaist. Kaitsepookimisi alustati alles aastail 1945-46. Hollandis ei  ole vaktsineerimisi tehtud ning tuberkuloos on seal ka praegu tundmatu haigus. Ent Soomes korraldati massilisi vaktsineerimisi. Sealhulgas lastevanemate  vastuseisust hoolimata. Ning tagajärjeks oli kogu Euroopas enneolematul hulgal  haigestumisjuhte.”

Millised on suurimad vaktsineerimisele järgnenud  katastroofid?

“Pärast Esimest maailmasõda (1918-19) hakkas levima  hispaania gripp (spanish flu). Sõja ajal vaktsineeriti USA-s iga mobiliseeritu  kõigi tollal tuntud vaktsiinidega. Paljud langesid seejärel surnult maha. Teised  täitsid viimase kui ühe sõjaväehospidali. Sealt lahkusid nad sõjainvaliididena  ning vaimsete puuetega, ilma et nad oleksid sõtta jõudnudki.

Sõjaväeleerides puhkesid koletuslikud taudid, mis nõudsid  rohkem ohvreid kui lahingud. See tragöödia mõjus kaasa, et Inglismaal lõpetati  sundpookimised.

USA sõjajärgses vaktsineerimiskampaanias öeldi, et kuna  sõdurid naasevad võõrastest riikidest tõenäoliselt hirmsate haigustega, siis  tuleb kõik kodanikud, mehed, naised ja lapsed, vaktsineerida riigi huvides.  Aastail 1918-19 meenutasid paljud ameeriklaste asulad tondilinnu. Tänavad oli  inimtühjad, sest kõik lamasid voodis. Kontorid ja kauplused olid suletud. Neil  vähestel, kes polnud vaktsineeritud, oli eriti palju tööd. Pealegi pidid nad  haigete eest hoolitsema. Üldiselt nad ei haigestunudki hispaania grippi.

Hispaania gripi vastast vaktsiini müüdi ka teistele  maadele. Ühtekokku suri selle tagajärjel kogu maailmas vähemalt 25 miljonit  inimest. Ainuüksi Rootsis oli ohvreid 38 000. Hispaanlaste suhtes oli haiguse  nimetus muidugi ebaõiglane, sest Hispaaniast see gripp küll ei pärinenud. Ainsad maad, kus seda jubedat haigust ei esinenud, olid need, kes keeldusid toda  Ameerika vaktsiini ostmast, sealhulgas Egiptus ja Kreeka.”

Jääb mulje ettekavatsetud massimõrvast. Millised  finantsringkonnad seisavad vaktsineerimiskampaaniate taga?

“Nelja USA laboratooriumi viiest, kus 1950. aastail  valmistati lastehalvatusvaktsiini, rahastas Rockefeller. Ta teenis sellega 5  miljardit dollarit.

Seagripivastase vaktsineerimise kampaaniasse tõmbasid  rahandusringkonnad kaasa koguni Gerald Fordi. Reklaamiraha võeti maksumaksjate  taskust. Vaktsineerimine algas oktoobris 1976, ilma et oleks jõutud teste teha.  Juba sama aasta detsembris, seega kaks kuud hiljem, lõpetati vaktsineerimine  paljude surmajuhtumite ning halvatuste tõttu.

Augustis 1977 andis 62 inimest asja kohtusse, et oma  lähedaste surma eest kahjutasu nõuda. 207 nõudis kahjutasu halvatuse eest, 607  pimedaksjäämise, impotentsuse jne eest. Enamik aga ei teadnudki, et neil on  õigus riigilt hüvitust nõuda.

Seesugused sündmused panevad mõtlema. Seda enam, et  keegi polnud enne kaitsepookimisi seagrippi haigestunud. Kust oli see haigus  üldse pärit? Sigadel seda polnud. Järelejäänud vaktsiini püüti seakasvatajatele  maha müüa, kuid katse ebaõnnestus. Nii jäi vaktsiin 100 miljoni dollari  väärtuses tarbetult seisma. Sead ei haigestunudki.

Meedikud on viimasel ajal tõdenud nii südamehaiguste kui  ajukahjustuste seost vaktsineerimistega. California Ülikooli uuringuis  selgus, et USA-s seostatakse vähemalt 11 000 – 12 000 neuroloogilist  kahjustust aastas seoses kolmikpookimisega. Arvud on mõistagi tugevasti  vähendatud. Tasub rõhutada, et vaktsiinid sisaldavad nii alumiiniumi kui ka  elavhõbedat. Alumiiniumist on teada, et see kutsub esile allergiat.

USA teadlased Culter ja Fishert on toonitanud, et ametlikud  arvud jäävad tegelikkusest väga kaugele. Nad viitasid 15-20 % Ameerika  koolilaste suurtele raskustele õppimisega. Kolm miljonit last peab võtma  lisatunde. Teadlaste järeldusel on see otseselt läkaköhavastase pookimise  tagajärg. Londonis on nõutud kahjutasu just peamiselt läkaköhavastaste  vaktsineerimiste tagajärgede eest.”

Kuidas ametlike arvudega manipuleeritakse?

“Los Angeles´i arste kutsuti üles teatama kõigist  reaktsioonidest 48 tunni vältel pärast vaktsineerimist. Ent laste organism on  täiesti erinev. Üks laps haigestus neli tundi pärast pookimist ja suri neli  päeva hiljem. Teine laps haigestus kolm päeva pärast vaktsineerimist ja suri  järgmisel päeval. Ka tema juhtum jäi statistikast välja. Muid komplikatsioone  (minestamised jne) ei arvestatud üldse. Ei tuntud vähimatki huvi, mis sai  lastest 48 tundi hiljem. Mis väärtus sellisel statistikal üldse on?

Kord uuriti 58 last pärast nende esimest vaktsineerimist.  Kahekümne neljal ehk 41% märgati samal päeval vaktsiini mõju ajule. 24 tundi  pärast lastehalvatusvastast vaktsineerimist täheldati ligi pooltel lastest  ebanormaalseid ajulaineid.

Prof Delour on kirjutanud: “Vaktsineerimistega  põhjustatakse iseloomu muutusi terves põlvkonnas. Kontsentratsioonivõime ja  kriitiline mõtlemine halvenevad, ärritatus ja kartus suurenevad. Kujunevad  vormitud ning atoonilised inimesed, kes vaevalt on millestki huvitatud. Nad on  ärevil ning kinnised. Usutavasti leidub ka teisi põhjusi, aga pole kahtlust, et  vaktsineerimine muudab inimese käitumist, neist saab ilmetu inimmass.””