E-ained toidus
Üha rohkem eestlasi on hakanud hoolima oma tervisest, hinnates sealjuures kvaliteetset ja puhast toitu.
Tehes
valiku mahekauba kasuks, saab kindel olla, et vilju on kasvatatud ilma
taimekaitsevahenditeta ning valmistoodetesse pole lisatud kunstlikke
E-aineid.
Tihti tuleb aga valik teha suurpoodides müüdavate toodete seast,
milles paratamatult leidub E-aineid. Alljärgnevalt leiad vastused
küsimustele – millised on toidu lisaained, miks neid toitudesse
lisatakse ning milliseid lisaaineid tervislik toituja kindlasti vältima
peaks.
E-täht koos numbrikoodiga.
Kui valmistoitude
pakenditel peenes kirjas koostist lugeda, siis selgub, et lisaks
tavapärastele toiduainetele sisaldub enamikus neist ka mingi võõrapärase
nimega ühend või E-täht koos numbrikoodiga. E ja numbrikoodiga
tähistatakse Euroopa Liidus toidu lisaaineid, kuid toidu lisaaine võib
pakendil olla välja kirjutatud ka täispika nimetusega (nt E 621 või
naatriumglutamaat).
Toidu lisaaineid saadakse kolmel erineval viisil: kõige süütumad on
ained, mis on eraldatud mõnest toiduainest või muust looduslikust ainest
(nt sojaletsitiin E 322), teise rühma moodustavad ained, mis on saadud
toidust sünteesi teel (nt sidrunhape E 300), kolmandasse rühma kuuluvad
tervisele kõige kahjulikumad ning enim kõrvalmõjusid tekitavad
sünteetilised (tehis) lisaained, millel looduses analoogi ei leidu (nt
suhkruasendaja aspartaam E 951)
Kas lisaained on ohutud?
Toidu lisaaineid kasutab tööstus eesmärgiga pidurdada toote
riknemist, parandada välimust, struktuuri, maitset, aroomi või mõnda
muud omadust. Toidu lisaainetele on küll seatud riiklikud piirnormid –
mis kogustes neid tohib toodetes leiduda, kuid paraku on see riigiti
erinev – mis ühes kohas lubatud, see teises riigis keelatud – see
omakorda näitab ohumärki, kui mingit lisaainet kusagil inimtoiduks
sobilikuks ei peeta. Pealegi on lisaainete koguste taluvus arvestatud
n-ö keskmise inimese järgi. Võite vaid mõelda, kui u 70 kg kaaluv
inimene tohiks ohutult süüa päevas mõned viinerid, siis pakkudes sellist
toitu 15 kg kaaluvale lapsele, on tagajärjed teistsugused. Alati ei
pruugi kõik kohe silmaga nähtav või käegakatsutav olla, terviserisk on
igal juhul kujundatud ning raskemad haigused võivad jääda tulevikku.
On tehtud sadu uuringuid ning ära tõestatud, et mitmed haigused
inimestel on tingitud valest toitumisest ja vähesest liikumisest.
Southamptoni ülikooli teadurid uurisid eelnevalt mitte hüperaktiivselt
käitunud lapsi, kellele uuringute käigus segati kokku erinevaid värv- ja
säilitusainetega toite ja jooke. Uuringute käigus selgus, et lastes
kasvas oluliselt hüperaktiivsuse tase. Siinkohal tuleks mainida, et tegu
polnud ebaeetiliste “katsetega” ning uuringutes ei kasutatud ei rohkem
ega vähem keemiat kui esineb tavalistes poesmüüdavates igapäevasöökides.
Kas on olemas ilma E-aineteta toitu?
Kui
hakata täpsemalt uurima, millistes toitudes E-aineid leidub, siis esmalt
võib ära ehmuda küll – raske on poes leida toodet, millesse poleks
lisatud E-aineid. Kas ilma E-aineteta ei saaks? Kui aga vorst
poelettidel ei näeks enam välja nii ilus ja roosa, vaid oleks kergelt
hallikas, või jäätis oleks nii kõva, et selle küljest tuleks
sügavkülmast võttes kirvega tükki raiuda, või kas pruunikskuivanud
aprikoosid näeksid välja isuäratavad…
Suur hulk lisaaineid lisatakse toidu välimuse “müügikõlblikumaks”
muutmise pärast, inimene sööb ju ka silmadega. Eelkõige just
säilitusaineid aga kasutatakse tootja huvides, et toodet võimalikult
kaua müüa saaks – nii ongi lisatud säilitusaineid pea kõikidesse meie
igapäevastesse toodetesse – sinkidesse, saiadesse, juustudesse,
jogurtitesse, mahladesse jne. Poest leiab küll mitmeid tooteid, mille
pakendi peale on tootja suurelt kirjutanud “ei sisalda säilitusaineid” –
see aga ei välista, et selles tootes ei leidu teisi toidu lisaaineid
nagu nt värvained või kunstlikud magusained, ka nende seas on tervisele
kahjulikke aineid (säilitusainete grupp on vaid tähistatuna E
200–E 299). Ka ei saa toidukaubast rääkides juba ammu tõmmata
võrdusmärki sõnade “eestimaine” ning “lisaainetevaba” vahele. Mitte
üksnes väljamaised tootjad, vaid ka Eesti tootjad võivad (Eestis
kasvatatud toorainest) toodetesse lisada kahjulikke toidu lisaaineid.
Millised on sagedasemad E-ainete grupid?
Kõiki E-aineid koos kõrvalmõjudega pähe õppida on liialt
keeruline, kuid valikute lihtsustamiseks olgu välja toodud, mida tuleks
tervislikul toitujal vältida:
Värvained (E 100–E 199) – ohtu tuleks märgata
erinevates värvilistes toodetes nagu kommid, jäätised, limonaadid,
närimiskummid, jogurtid, kompotid, aga ka vorstid ja saiatooted.
Värvained on enim allergiat tekitavad toidu lisaained. Nii mõnedki varem
kasutatud toiduvärvid on osutunud ohtlikuks ning riigiti on samuti
erinev, mida lubatakse kasutada. On olemas ka ohutuid looduslikke
värvaineid, millel puuduvad tervisele kahjulikud kõrvalmõjud.
Säilitusained (E 200–E 299) – see grupp on kõige
laiem, kusjuures ka suhteliselt lühikest aega säilivad tooted võivad
sisaldada säilitusaineid. Nt kui leib või sai säilib tavapäraselt
värskena umbes 3 päeva, siis säilitusainetega on aega pikendatud kuni
nädalani. Säilitusaineid leidub ka kõikides vorsti- ja singitoodetes,
paljudes juustudes, jogurtites, kohupiimades, küpsistes, kuivatatud
puuviljades ja mahlades. Säilitusained põhjustavad allergilisust, astmat
ja ärrituvust. Toiduained võivad rikneda kahel viisil. Esimesel, mis
kujutab ohtu inimesele, võivad toiduainetes arenevad bakterid, pärmid
või hallitusseened põhjustada toiduinfektsioone või toota mürke. Teisel
juhul võib toiduaine säilitamisel kaotada iseloomuliku maitse, halveneb
välimus.
Maitsetugevdajad (E 620–E 623) – enimkasutatav
neist on naatrium(vesinik)glutamaat (E621), mis annab töödeldud
toitudele soolase meki – seda leidub praktiliselt eranditult kõikides
vorstides, sinkides, frikadellides, pelmeenides ja grill-lihades, samuti
puljongikuubikutes, maitseainete segudes, kartulikrõpsudes jt
ülisoolastes toodetes. Maitsetugevdajad põhjustavad närvilisust ja
kergesti ärrituvust, neid sisaldavaid toite ei tohiks (väike)lapsed
süüa. Naatriumglutamaati on aastatuhandeid kasutatud hiina köögis. Osal
inimestest võib rohke naatriumglutamaat toidus põhjustada haiguslikke
nähtusi – näo ja rindkere punetust või valu, kuumatunnet, peavalu, mis
kaovad poole tunni möödudes. Seda nähtust on hakatud nimetama “hiina
restorani sündroomiks”. Avalikkuse survel on hiina restoranid vähendanud
selle maitseintensiivistaja koguseid roogades.
Sünteetilised suhkruasendajad (E 950–E 954) – neid
leidub karastusjookides, mahlades, moosides, vähesel määral ka
jogurtites. Magusained ei anna süsivesikuid, nagu seda teeb suhkur –
nende mõju on aga pigem vastupidine loodetule, need ei langeta
kehakaalu, vaid kujundavad terviseriski. Suhkruasendajad on kunstlikud
ning tervisele kahjulikud E-ained, mis võivad põhjustada kõrvaltoimeid
nagu närvilisus, depressioon või isegi kantserogeensus. Magusainete
grupp on keelatud muuhulgas USAs ja Inglismaal, neid ei ole soovitav
tarbida rasedatel ega lastel.
Light-tooted – light-märgistusega tooted ei kuulu
küll E-ainete klassifikatsiooni, kuid äramärkimist vajavad need siiski,
kuna toovad organismile kasu asemel pigem kahju. Inimestele on suudetud
selgeks teha, et suhkur ja rasv pole tervisele kasulik, seetõttu on
nutikad suurtööstused mõelnud välja suhkruvabu ning light-tooteid – näib
tore, aga kui süüvida põhjalikumalt, tulevad välja karmid tõed. Nagu
eelpool mainitud, on paljudes karastusjookides, mahlades, moosides ja
piimatoodetes suhkur asendatud suhkruasendajatega – sellest nende
toodete light-märgistus tulebki – tervisliku toitumise seisukohast on
aga suhkruasendajad kahjulikumad kui suhkur ise ning selliste toodete
“tervislikkus” seisneb vaid vähemas hulgas kalorites.
Teine ohugrupp on vähendatud rasvasisaldusega tooted, milles samuti
kasutatakse light-märgistust – kehakaalu vähendamiseks või
normishoidmiseks tundub eriti loogiline osta sellise märgistusega
tooteid, kuid tervislikkuse seisukohast on see väär. Kui lehmapiimas on
rasvaprotsent 4–5, siis poelettidel märkame müügil ka 0,1%-lise
rasvasisaldusega piimatooteid – neist toodetest ei suuda organism
kaltsiumi omastada, seetõttu tuleks eelkõige lastele, kelle luud alles
kasvavad, anda kaltsiumi imendumiseks just rasvasemaid piimatooteid.
Hüdrogeenitud rasvad (transrasvad) – ei kuulu samuti
otseselt E-ainete kategooriasse, kuid nende kestev tarbimine on oluline
südame ja veresoonkonna haiguste põhjustaja. Oma olemuselt on
hüdrogeenitud rasv tahkestatud taimeõli; tervisele ohtlik on aga see
meetod, kuidas seda valmistatakse. Hüdrogeenitud rasvu leidub toodetes,
kus kasutatakse margariini (mitte segi ajada võiga) – erinevad
küpsetised ja kondiitritooted, maiustused, aga ka paljud kohukesed ja
loomulikult ka margariin ise, mida kasutatakse leivamäärdena.
Tervise seisukohast on parem kasutada leivamäärdena ning küpsetistes
ehtsat võid, mitte margariine, mis põhjustavad veresoonte lupjumist ning
sisaldavad lisaks transrasvadele säilitusaineid ning sünteetilisi
antioksüdante. On tõestatud, et hüdrogeenitud rasvad põhjustavad südame
ja veresoonkonna haigusi. Hüdrogeenitud rasvade peamine kasutamispõhjus
valmistoodetes on odavus. Hüdrogeenitud taimseid rasvu ei tohiks segi
ajada kvaliteetsete külmpressitud (rafineerimata) taimsete õlidega –
viimased on tervise seisukohast lausa vajalikud täisväärtuslikuks
toitumiseks.
Loe lisa järgmisest Terviselehest
Toidu lisaainete põhilised grupid on järgmised:
* Toiduvärvid (E 100 – E 199).
* Säilitusained (E 200 – E 299).
* Antioksüdandid (E 300 – E 399).
* Emulgaatorid, stabilisaatorid ja paksendajad (E 400 – E 499).
*
Mitmesugused muud lisaained (E 500 – E 1500) – happed, alused ja nende
soolad, aroomiained, želeerijad, pakendamisgaasid ja vahutekitajad.
E-ained toidus
Üha rohkem eestlasi on hakanud hoolima oma tervisest, hinnates sealjuures kvaliteetset ja puhast toitu.
Tehes
valiku mahekauba kasuks, saab kindel olla, et vilju on kasvatatud ilma
taimekaitsevahenditeta ning valmistoodetesse pole lisatud kunstlikke
E-aineid.
Tihti tuleb aga valik teha suurpoodides müüdavate toodete seast,
milles paratamatult leidub E-aineid. Alljärgnevalt leiad vastused
küsimustele – millised on toidu lisaained, miks neid toitudesse
lisatakse ning milliseid lisaaineid tervislik toituja kindlasti vältima
peaks.
E-täht koos numbrikoodiga.
Kui valmistoitude
pakenditel peenes kirjas koostist lugeda, siis selgub, et lisaks
tavapärastele toiduainetele sisaldub enamikus neist ka mingi võõrapärase
nimega ühend või E-täht koos numbrikoodiga. E ja numbrikoodiga
tähistatakse Euroopa Liidus toidu lisaaineid, kuid toidu lisaaine võib
pakendil olla välja kirjutatud ka täispika nimetusega (nt E 621 või
naatriumglutamaat).
Toidu lisaaineid saadakse kolmel erineval viisil: kõige süütumad on
ained, mis on eraldatud mõnest toiduainest või muust looduslikust ainest
(nt sojaletsitiin E 322), teise rühma moodustavad ained, mis on saadud
toidust sünteesi teel (nt sidrunhape E 300), kolmandasse rühma kuuluvad
tervisele kõige kahjulikumad ning enim kõrvalmõjusid tekitavad
sünteetilised (tehis) lisaained, millel looduses analoogi ei leidu (nt
suhkruasendaja aspartaam E 951)
Kas lisaained on ohutud?
Toidu lisaaineid kasutab tööstus eesmärgiga pidurdada toote
riknemist, parandada välimust, struktuuri, maitset, aroomi või mõnda
muud omadust. Toidu lisaainetele on küll seatud riiklikud piirnormid –
mis kogustes neid tohib toodetes leiduda, kuid paraku on see riigiti
erinev – mis ühes kohas lubatud, see teises riigis keelatud – see
omakorda näitab ohumärki, kui mingit lisaainet kusagil inimtoiduks
sobilikuks ei peeta. Pealegi on lisaainete koguste taluvus arvestatud
n-ö keskmise inimese järgi. Võite vaid mõelda, kui u 70 kg kaaluv
inimene tohiks ohutult süüa päevas mõned viinerid, siis pakkudes sellist
toitu 15 kg kaaluvale lapsele, on tagajärjed teistsugused. Alati ei
pruugi kõik kohe silmaga nähtav või käegakatsutav olla, terviserisk on
igal juhul kujundatud ning raskemad haigused võivad jääda tulevikku.
On tehtud sadu uuringuid ning ära tõestatud, et mitmed haigused
inimestel on tingitud valest toitumisest ja vähesest liikumisest.
Southamptoni ülikooli teadurid uurisid eelnevalt mitte hüperaktiivselt
käitunud lapsi, kellele uuringute käigus segati kokku erinevaid värv- ja
säilitusainetega toite ja jooke. Uuringute käigus selgus, et lastes
kasvas oluliselt hüperaktiivsuse tase. Siinkohal tuleks mainida, et tegu
polnud ebaeetiliste “katsetega” ning uuringutes ei kasutatud ei rohkem
ega vähem keemiat kui esineb tavalistes poesmüüdavates igapäevasöökides.
Kas on olemas ilma E-aineteta toitu?
Kui
hakata täpsemalt uurima, millistes toitudes E-aineid leidub, siis esmalt
võib ära ehmuda küll – raske on poes leida toodet, millesse poleks
lisatud E-aineid. Kas ilma E-aineteta ei saaks? Kui aga vorst
poelettidel ei näeks enam välja nii ilus ja roosa, vaid oleks kergelt
hallikas, või jäätis oleks nii kõva, et selle küljest tuleks
sügavkülmast võttes kirvega tükki raiuda, või kas pruunikskuivanud
aprikoosid näeksid välja isuäratavad…
Suur hulk lisaaineid lisatakse toidu välimuse “müügikõlblikumaks”
muutmise pärast, inimene sööb ju ka silmadega. Eelkõige just
säilitusaineid aga kasutatakse tootja huvides, et toodet võimalikult
kaua müüa saaks – nii ongi lisatud säilitusaineid pea kõikidesse meie
igapäevastesse toodetesse – sinkidesse, saiadesse, juustudesse,
jogurtitesse, mahladesse jne. Poest leiab küll mitmeid tooteid, mille
pakendi peale on tootja suurelt kirjutanud “ei sisalda säilitusaineid” –
see aga ei välista, et selles tootes ei leidu teisi toidu lisaaineid
nagu nt värvained või kunstlikud magusained, ka nende seas on tervisele
kahjulikke aineid (säilitusainete grupp on vaid tähistatuna E
200–E 299). Ka ei saa toidukaubast rääkides juba ammu tõmmata
võrdusmärki sõnade “eestimaine” ning “lisaainetevaba” vahele. Mitte
üksnes väljamaised tootjad, vaid ka Eesti tootjad võivad (Eestis
kasvatatud toorainest) toodetesse lisada kahjulikke toidu lisaaineid.
Millised on sagedasemad E-ainete grupid?
Kõiki E-aineid koos kõrvalmõjudega pähe õppida on liialt
keeruline, kuid valikute lihtsustamiseks olgu välja toodud, mida tuleks
tervislikul toitujal vältida:
Värvained (E 100–E 199) – ohtu tuleks märgata
erinevates värvilistes toodetes nagu kommid, jäätised, limonaadid,
närimiskummid, jogurtid, kompotid, aga ka vorstid ja saiatooted.
Värvained on enim allergiat tekitavad toidu lisaained. Nii mõnedki varem
kasutatud toiduvärvid on osutunud ohtlikuks ning riigiti on samuti
erinev, mida lubatakse kasutada. On olemas ka ohutuid looduslikke
värvaineid, millel puuduvad tervisele kahjulikud kõrvalmõjud.
Säilitusained (E 200–E 299) – see grupp on kõige
laiem, kusjuures ka suhteliselt lühikest aega säilivad tooted võivad
sisaldada säilitusaineid. Nt kui leib või sai säilib tavapäraselt
värskena umbes 3 päeva, siis säilitusainetega on aega pikendatud kuni
nädalani. Säilitusaineid leidub ka kõikides vorsti- ja singitoodetes,
paljudes juustudes, jogurtites, kohupiimades, küpsistes, kuivatatud
puuviljades ja mahlades. Säilitusained põhjustavad allergilisust, astmat
ja ärrituvust. Toiduained võivad rikneda kahel viisil. Esimesel, mis
kujutab ohtu inimesele, võivad toiduainetes arenevad bakterid, pärmid
või hallitusseened põhjustada toiduinfektsioone või toota mürke. Teisel
juhul võib toiduaine säilitamisel kaotada iseloomuliku maitse, halveneb
välimus.
Maitsetugevdajad (E 620–E 623) – enimkasutatav
neist on naatrium(vesinik)glutamaat (E621), mis annab töödeldud
toitudele soolase meki – seda leidub praktiliselt eranditult kõikides
vorstides, sinkides, frikadellides, pelmeenides ja grill-lihades, samuti
puljongikuubikutes, maitseainete segudes, kartulikrõpsudes jt
ülisoolastes toodetes. Maitsetugevdajad põhjustavad närvilisust ja
kergesti ärrituvust, neid sisaldavaid toite ei tohiks (väike)lapsed
süüa. Naatriumglutamaati on aastatuhandeid kasutatud hiina köögis. Osal
inimestest võib rohke naatriumglutamaat toidus põhjustada haiguslikke
nähtusi – näo ja rindkere punetust või valu, kuumatunnet, peavalu, mis
kaovad poole tunni möödudes. Seda nähtust on hakatud nimetama “hiina
restorani sündroomiks”. Avalikkuse survel on hiina restoranid vähendanud
selle maitseintensiivistaja koguseid roogades.
Sünteetilised suhkruasendajad (E 950–E 954) – neid
leidub karastusjookides, mahlades, moosides, vähesel määral ka
jogurtites. Magusained ei anna süsivesikuid, nagu seda teeb suhkur –
nende mõju on aga pigem vastupidine loodetule, need ei langeta
kehakaalu, vaid kujundavad terviseriski. Suhkruasendajad on kunstlikud
ning tervisele kahjulikud E-ained, mis võivad põhjustada kõrvaltoimeid
nagu närvilisus, depressioon või isegi kantserogeensus. Magusainete
grupp on keelatud muuhulgas USAs ja Inglismaal, neid ei ole soovitav
tarbida rasedatel ega lastel.
Light-tooted – light-märgistusega tooted ei kuulu
küll E-ainete klassifikatsiooni, kuid äramärkimist vajavad need siiski,
kuna toovad organismile kasu asemel pigem kahju. Inimestele on suudetud
selgeks teha, et suhkur ja rasv pole tervisele kasulik, seetõttu on
nutikad suurtööstused mõelnud välja suhkruvabu ning light-tooteid – näib
tore, aga kui süüvida põhjalikumalt, tulevad välja karmid tõed. Nagu
eelpool mainitud, on paljudes karastusjookides, mahlades, moosides ja
piimatoodetes suhkur asendatud suhkruasendajatega – sellest nende
toodete light-märgistus tulebki – tervisliku toitumise seisukohast on
aga suhkruasendajad kahjulikumad kui suhkur ise ning selliste toodete
“tervislikkus” seisneb vaid vähemas hulgas kalorites.
Teine ohugrupp on vähendatud rasvasisaldusega tooted, milles samuti
kasutatakse light-märgistust – kehakaalu vähendamiseks või
normishoidmiseks tundub eriti loogiline osta sellise märgistusega
tooteid, kuid tervislikkuse seisukohast on see väär. Kui lehmapiimas on
rasvaprotsent 4–5, siis poelettidel märkame müügil ka 0,1%-lise
rasvasisaldusega piimatooteid – neist toodetest ei suuda organism
kaltsiumi omastada, seetõttu tuleks eelkõige lastele, kelle luud alles
kasvavad, anda kaltsiumi imendumiseks just rasvasemaid piimatooteid.
Hüdrogeenitud rasvad (transrasvad) – ei kuulu samuti
otseselt E-ainete kategooriasse, kuid nende kestev tarbimine on oluline
südame ja veresoonkonna haiguste põhjustaja. Oma olemuselt on
hüdrogeenitud rasv tahkestatud taimeõli; tervisele ohtlik on aga see
meetod, kuidas seda valmistatakse. Hüdrogeenitud rasvu leidub toodetes,
kus kasutatakse margariini (mitte segi ajada võiga) – erinevad
küpsetised ja kondiitritooted, maiustused, aga ka paljud kohukesed ja
loomulikult ka margariin ise, mida kasutatakse leivamäärdena.
Tervise seisukohast on parem kasutada leivamäärdena ning küpsetistes
ehtsat võid, mitte margariine, mis põhjustavad veresoonte lupjumist ning
sisaldavad lisaks transrasvadele säilitusaineid ning sünteetilisi
antioksüdante. On tõestatud, et hüdrogeenitud rasvad põhjustavad südame
ja veresoonkonna haigusi. Hüdrogeenitud rasvade peamine kasutamispõhjus
valmistoodetes on odavus. Hüdrogeenitud taimseid rasvu ei tohiks segi
ajada kvaliteetsete külmpressitud (rafineerimata) taimsete õlidega –
viimased on tervise seisukohast lausa vajalikud täisväärtuslikuks
toitumiseks.
Toidu lisaainete põhilised grupid on järgmised:
* Toiduvärvid (E 100 – E 199).
* Säilitusained (E 200 – E 299).
* Antioksüdandid (E 300 – E 399).
* Emulgaatorid, stabilisaatorid ja paksendajad (E 400 – E 499).
*
Mitmesugused muud lisaained (E 500 – E 1500) – happed, alused ja nende
soolad, aroomiained, želeerijad, pakendamisgaasid ja vahutekitajad.
http://toidutare.ee/toidust/toit_kui_ravim/712C/
Ettevaatust: toiduvärvid kahjustavad laste tervist
Toidu
lisaainetest on just toiduvärvid kutsunud esile kõige negatiivsema
hoiaku, sest neid lisatakse vaid silmailuks. Euroopa Liidus ja ka Eestis
on lubatud magusatööstuses kasutada 12 sünteetilist värvainet, sh ka
asovärve. Lubatud ainete nimekiri muutub pidevalt vastavalt uutele
uurimistulemustele.
Kui mõni toode on väga erksavärviline, on seda
tõenäoliselt värvitud asovärviga. Näiteks asorubiin (E122) on Euroopa
Liidus lubatud, kuid USAs ja Kanadas keelatud. Eriti ohtlikud on
toiduvärvid väikelastele, kes oma kehakaalu kohta tarbivad rohkelt
maiustusi ja karastusjooke. Lapsed, kes söövad eelkõige punaseid (E122,
E124, E127) maiustusi, saavad suurima värvide doosi ööpäevas, mis võib
ületada ka soovitusliku päevase koguse (ADI-arvu).
Taani Southamptoni
ülikoolis läbi viidud uuring tõestas toiduvärvide kahjulikku mõju 3- ja
8–9aastaste laste tervisele: need põhjustasid hüperaktiivsust,
vähendasid keskendumis- ja õpivõimet. Selle uuringu põhjal osutusid
ohtlikeks toiduvärvideks asovärvid E102 (tartrasiin), E104
(kinoliinkollane), E110 (päikeseloojangukollane), E122 (asorubiin), E124
(erkpunane 4R) ja E129 (võlupunane AC). Eriti just E102 ehk tartrasiin
võib tekitada lastel üliaktiivsust ja käitumishäireid (ärritatus,
rahutus, unehäired, keskendumis- ja õpiraskused).
Ohtlikud konservandid E249 ja E250Konservandid
on toiduainetööstuses üks enim kasutatavaid lisaainete rühmi. Nad
kaitsevad toiduaineid mikrobioloogilise riknemise eest, vähendades toidu
kaudu saadavate infektsioonide saamise riski. Toiduainete säilivusaja
pikendamiseks kasutatavaid konservante on üle 30. Tuntuimad neist on
bensoe- ja sorbiinhape ning nende soolad, samuti nitritid ja nitraadid.
Ühed
vanimad konservandid on nitritid (E249 ja E250), mida lisatakse lihale
ja lihatoodetele roosa värvuse andmiseks ja säilivuse pikendamiseks.
Tänapäeval on aga teada, et nitritid võivad reageerides erinevate
amiinidega anda kantserogeenseid nitrosoamiine.
Uuringud on
näidanud, et väikelapsed saavad isegi ühe viineri söömisega nitriteid
üle Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) lubatud päevakoguse. Ka Tartu
tervisekaitselabori uuringus sai 80 protsenti väikelastest vorsti
söömisel nitriteid soovitatust märksa rohkem. Kõige rohkem sõid
nitriteid koos toiduga sisse nelja-aastased lapsed – neli ja pool korda
ohutust päevadoosist (100 mg/kg kohta) rohkem!
Konservante
bensoehapet (E210) ja sorbiinhapet ( E200) peetakse suhteliselt ohutuks,
kuid siiski on neil terve rida kõrvalmõjusid. Bensoehape põhjustab väga
sageli allergilise nohu ja astma ägenemist, samuti peavalu ja migreeni
ning maoärritust. Bensoehappele on WHO kehtestanud ADI-arvuks 5 mg/kg,
sorbiinhappele 25 mg tarbija kehamassi kilogrammi kohta ööpäevas.
Populaarne lisaaine E621 teeb paksuksNaatriumglutamaat
ehk E621 on Eesti toiduainetööstuses väga laialdaselt kasutatav
lisaaine, mida maitseomaduste parandamiseks lisatakse paljudesse liha-
ja kalasaadustesse ning vorstidesse, valmismarinaadidesse, kastmetesse,
puljongikuubikutesse ja isegi aroomisoola sekka.
E621 võib
põhjustada südamepekslemist, peavalu, lihas- ja liigesevalusid. Nüüdseks
on selgunud, et sama lisaaine võib põhjustada ka rasvumist. Hiinas läbi
viidud uuringus oli vaatluse all 752 tervet inimest, kes kõik lisasid
oma igapäevasesse toiduvalikusse Hiina köögis rohkelt kasutatavat
maitsetugevdajat naatriumglutamaati. Selgus, et kõige rohkem
naatriumglutamaati tarvitanute kehamassiindeks oli kolm korda sagedamini
üle 25 kui nendel inimestel, kes sõid E621 minimaalses koguses.
Soomlased on neid uuringutulemusi väga tõsiselt võtnud: nii keelas
näiteks Espoo linnavalitsus naatriumglutamaadi kasutamise koolitoitudes.
Kunstlike magusainete tegelik toime teadmataEttevaatlikult
tuleks suhtuda ka sünteetiliste magusainete tarvitamisse – senini pole
absoluutset kindlustunnet nende kasutamise ohutuse kohta. Nii ei
soovitata aspartaami sisaldavaid tooteid anda lastele, sest tegemist on
organismis metaboliseeruva ainega, mille toimet ei ole veel täpselt
välja selgitatud. Tsüklamaati sisaldavaid toite ei tohiks tarbida
rasedad, imetavad emad ja lapsed.
Sahhariini kasutatakse toiduainete
tehnoloogias juba üle saja aasta, kuid üheselt ei ole selgunud, kas ta
on kantserogeenne või mitte. Arvatakse siiski, et inimesele on sahhariin
eeldatavalt nõrga kantserogeense toimega, kuid selle aine tegelik mõju
inimese tervisele on välja selgitamata. Intensiivne sahhariini
kasutamine võib olla tervisele ohtlik. Seetõttu ei luba osa riike,
näiteks Kanada, seda tööstuses kasutada.
WHO soovitab 1 kg kehakaalu
kohta päevas toiduga tarbida mitte rohkem kui 2,5 mg sahhariini, 11 mg
tsüklamaati ja 40 mg aspartaami.