E-ained

https://www.arst.ee/et/Uudised-ja-artiklid/Kuu-teemad/34705/e-ained-toidus

E-ained toidus

Üha rohkem eestlasi on hakanud hoolima oma tervisest, hinnates sealjuures kvaliteetset ja puhast toitu.
Tehes valiku mahekauba kasuks, saab kindel olla, et vilju on kasvatatud ilma taimekaitsevahenditeta ning valmistoodetesse pole lisatud kunstlikke E-aineid.
Tihti tuleb aga valik teha suurpoodides müüdavate toodete seast, milles paratamatult leidub E-aineid. Alljärgnevalt leiad vastused küsimustele – millised on toidu lisaained, miks neid toitudesse lisatakse ning milliseid lisaaineid tervislik toituja kindlasti vältima peaks.
E-täht koos numbrikoodiga.
Kui valmistoitude pakenditel peenes kirjas koostist lugeda, siis selgub, et lisaks tavapärastele toiduainetele sisaldub enamikus neist ka mingi võõrapärase nimega ühend või E-täht koos numbrikoodiga. E ja numbrikoodiga tähistatakse Euroopa Liidus toidu lisaaineid, kuid toidu lisaaine võib pakendil olla välja kirjutatud ka täispika nimetusega (nt E 621 või naatriumglutamaat).
Toidu lisaaineid saadakse kolmel erineval viisil: kõige süütumad on ained, mis on eraldatud mõnest toiduainest või muust looduslikust ainest (nt sojaletsitiin E 322), teise rühma moodustavad ained, mis on saadud toidust sünteesi teel (nt sidrunhape E 300), kolmandasse rühma kuuluvad tervisele kõige kahjulikumad ning enim kõrvalmõjusid tekitavad sünteetilised (tehis) lisaained, millel looduses analoogi ei leidu (nt suhkruasendaja aspartaam E 951)
Kas lisaained on  ohutud?
Toidu lisaaineid kasutab tööstus eesmärgiga pidurdada toote riknemist, parandada välimust, struktuuri, maitset, aroomi või mõnda muud omadust. Toidu lisaainetele on küll seatud riiklikud piirnormid – mis kogustes neid tohib toodetes leiduda, kuid paraku on see riigiti erinev – mis ühes kohas lubatud, see teises riigis keelatud – see omakorda näitab ohumärki, kui mingit lisaainet kusagil inimtoiduks sobilikuks ei peeta. Pealegi on lisaainete koguste taluvus arvestatud n-ö keskmise inimese järgi. Võite vaid mõelda, kui u 70 kg kaaluv inimene tohiks ohutult süüa päevas mõned viinerid, siis pakkudes sellist toitu 15 kg kaaluvale lapsele, on tagajärjed teistsugused. Alati ei pruugi kõik kohe silmaga nähtav või käegakatsutav olla, terviserisk on igal juhul kujundatud ning raskemad haigused võivad jääda tulevikku.
 On tehtud sadu uuringuid ning ära tõestatud, et mitmed haigused inimestel on tingitud valest toitumisest ja vähesest liikumisest. Southamptoni ülikooli teadurid uurisid eelnevalt mitte hüperaktiivselt käitunud lapsi, kellele uuringute käigus segati kokku erinevaid värv- ja säilitusainetega toite ja jooke. Uuringute käigus selgus, et lastes kasvas oluliselt hüperaktiivsuse tase. Siinkohal tuleks mainida, et tegu polnud ebaeetiliste “katsetega” ning uuringutes ei kasutatud ei rohkem ega vähem keemiat kui esineb tavalistes poesmüüdavates igapäevasöökides.
Kas on olemas  ilma  E-aineteta  toitu?
Kui hakata täpsemalt uurima, millistes toitudes E-aineid leidub, siis esmalt võib ära ehmuda küll – raske on poes leida toodet, millesse poleks lisatud E-aineid. Kas ilma E-aineteta ei saaks? Kui aga vorst poelettidel ei näeks enam välja nii ilus ja roosa, vaid oleks kergelt hallikas, või jäätis oleks nii kõva, et selle küljest tuleks sügavkülmast võttes kirvega tükki raiuda, või kas pruunikskuivanud aprikoosid näeksid välja isuäratavad…
 Suur hulk lisaaineid lisatakse toidu välimuse “müügikõlblikumaks” muutmise pärast, inimene sööb ju ka silmadega. Eelkõige just säilitusaineid aga kasutatakse tootja huvides, et toodet võimalikult kaua müüa saaks – nii ongi lisatud säilitusaineid pea kõikidesse meie igapäevastesse toodetesse – sinkidesse, saiadesse, juustudesse, jogurtitesse, mahladesse jne. Poest leiab küll mitmeid tooteid, mille pakendi peale on tootja suurelt kirjutanud “ei sisalda säilitusaineid” – see aga ei välista, et selles tootes ei leidu teisi toidu lisaaineid nagu nt värvained või kunstlikud magusained, ka nende seas on tervisele kahjulikke aineid (säilitusainete grupp   on   vaid   tähistatuna E 200–E 299). Ka ei saa toidukaubast rääkides juba ammu tõmmata võrdusmärki sõnade “eestimaine” ning “lisaainetevaba” vahele. Mitte üksnes väljamaised tootjad, vaid ka Eesti tootjad võivad (Eestis kasvatatud toorainest) toodetesse lisada kahjulikke toidu lisaaineid.
Millised on sagedasemad  E-ainete  grupid?
Kõiki E-aineid koos kõrvalmõjudega  pähe  õppida  on liialt keeruline, kuid valikute lihtsustamiseks olgu välja toodud, mida tuleks tervislikul toitujal vältida:
Värvained (E 100–E 199) – ohtu tuleks märgata erinevates värvilistes toodetes nagu kommid, jäätised, limonaadid, närimiskummid, jogurtid, kompotid, aga ka vorstid ja saiatooted. Värvained on enim allergiat tekitavad toidu lisaained. Nii mõnedki varem kasutatud toiduvärvid on osutunud ohtlikuks ning riigiti on samuti erinev, mida lubatakse kasutada. On olemas ka ohutuid looduslikke värvaineid, millel puuduvad tervisele kahjulikud kõrvalmõjud.
Säilitusained (E 200–E 299) – see grupp on kõige laiem, kusjuures ka suhteliselt lühikest aega säilivad tooted võivad sisaldada säilitusaineid. Nt kui leib või sai säilib tavapäraselt värskena umbes 3 päeva, siis säilitusainetega on aega pikendatud kuni nädalani. Säilitusaineid leidub ka kõikides vorsti- ja singitoodetes, paljudes juustudes, jogurtites, kohupiimades, küpsistes, kuivatatud puuviljades ja mahlades. Säilitusained põhjustavad allergilisust, astmat ja ärrituvust. Toiduained võivad rikneda kahel viisil. Esimesel, mis kujutab ohtu inimesele, võivad toiduainetes arenevad bakterid, pärmid või hallitusseened põhjustada toiduinfektsioone või toota mürke. Teisel juhul võib toiduaine säilitamisel kaotada iseloomuliku maitse, halveneb välimus.
Maitsetugevdajad    (E 620–E 623) – enimkasutatav neist on naatrium(vesinik)glutamaat (E621), mis annab töödeldud toitudele soolase meki – seda leidub praktiliselt eranditult kõikides vorstides, sinkides, frikadellides, pelmeenides ja grill-lihades, samuti puljongikuubikutes, maitseainete segudes, kartulikrõpsudes jt ülisoolastes toodetes. Maitsetugevdajad põhjustavad närvilisust ja kergesti ärrituvust, neid sisaldavaid toite ei tohiks (väike)lapsed süüa. Naatriumglutamaati on aastatuhandeid kasutatud hiina köögis. Osal inimestest võib rohke naatriumglutamaat toidus põhjustada haiguslikke nähtusi – näo ja rindkere punetust või valu, kuumatunnet, peavalu, mis kaovad poole tunni möödudes. Seda nähtust on hakatud nimetama “hiina restorani sündroomiks”. Avalikkuse survel on hiina restoranid vähendanud selle maitseintensiivistaja koguseid roogades.
Sünteetilised suhkruasendajad (E 950–E 954) – neid leidub karastusjookides, mahlades, moosides, vähesel määral ka jogurtites. Magusained ei anna süsivesikuid, nagu seda teeb suhkur – nende mõju on aga pigem vastupidine loodetule, need ei langeta kehakaalu, vaid kujundavad terviseriski. Suhkruasendajad on kunstlikud ning tervisele kahjulikud E-ained, mis võivad põhjustada kõrvaltoimeid nagu närvilisus, depressioon või isegi kantserogeensus. Magusainete grupp on keelatud muuhulgas USAs ja Inglismaal, neid ei ole soovitav tarbida rasedatel ega lastel.
Light-tooted – light-märgistusega tooted ei kuulu küll E-ainete klassifikatsiooni, kuid äramärkimist vajavad need siiski, kuna toovad organismile kasu asemel pigem kahju. Inimestele on suudetud selgeks teha, et suhkur ja rasv pole tervisele kasulik, seetõttu on nutikad suurtööstused mõelnud välja suhkruvabu ning light-tooteid – näib tore, aga kui süüvida põhjalikumalt, tulevad välja karmid tõed. Nagu eelpool mainitud, on paljudes karastusjookides, mahlades, moosides ja piimatoodetes suhkur asendatud suhkruasendajatega – sellest nende toodete light-märgistus tulebki – tervisliku toitumise seisukohast on aga suhkruasendajad kahjulikumad kui suhkur ise ning selliste toodete “tervislikkus” seisneb vaid vähemas hulgas kalorites.
Teine ohugrupp on vähendatud rasvasisaldusega tooted, milles samuti kasutatakse light-märgistust – kehakaalu vähendamiseks või normishoidmiseks tundub eriti loogiline osta sellise märgistusega tooteid, kuid tervislikkuse seisukohast on see väär. Kui lehmapiimas on rasvaprotsent 4–5, siis poelettidel märkame müügil ka 0,1%-lise rasvasisaldusega piimatooteid – neist toodetest ei suuda organism kaltsiumi omastada, seetõttu tuleks eelkõige lastele, kelle luud alles kasvavad, anda kaltsiumi imendumiseks just rasvasemaid piimatooteid.
Hüdrogeenitud rasvad (transrasvad) – ei kuulu samuti otseselt E-ainete kategooriasse, kuid nende kestev tarbimine on oluline südame ja veresoonkonna haiguste põhjustaja. Oma olemuselt on hüdrogeenitud rasv tahkestatud taimeõli; tervisele ohtlik on aga see meetod, kuidas seda valmistatakse. Hüdrogeenitud rasvu leidub toodetes, kus kasutatakse margariini (mitte segi ajada võiga) – erinevad küpsetised ja kondiitritooted, maiustused, aga ka paljud kohukesed ja loomulikult ka margariin ise, mida kasutatakse leivamäärdena.
Tervise seisukohast on parem kasutada leivamäärdena ning küpsetistes ehtsat võid, mitte margariine, mis põhjustavad veresoonte lupjumist ning sisaldavad lisaks transrasvadele säilitusaineid ning sünteetilisi antioksüdante. On tõestatud, et hüdrogeenitud rasvad põhjustavad südame ja veresoonkonna haigusi. Hüdrogeenitud rasvade peamine kasutamispõhjus valmistoodetes on odavus. Hüdrogeenitud taimseid rasvu ei tohiks segi ajada kvaliteetsete külmpressitud (rafineerimata) taimsete õlidega – viimased on tervise seisukohast lausa vajalikud täisväärtuslikuks toitumiseks.
Loe lisa järgmisest Terviselehest
Toidu lisaainete põhilised grupid on järgmised:
*  Toiduvärvid (E 100 – E 199).
*  Säilitusained (E 200 – E 299).
*  Antioksüdandid (E 300 – E 399).
*  Emulgaatorid, stabilisaatorid ja paksendajad (E 400 – E 499).
*  Mitmesugused muud lisaained (E 500 – E 1500) – happed, alused ja nende soolad, aroomiained, želeerijad, pakendamisgaasid ja vahutekitajad.

E-ained toidus

Üha rohkem eestlasi on hakanud hoolima oma tervisest, hinnates sealjuures kvaliteetset ja puhast toitu.
Tehes valiku mahekauba kasuks, saab kindel olla, et vilju on kasvatatud ilma taimekaitsevahenditeta ning valmistoodetesse pole lisatud kunstlikke E-aineid.
Tihti tuleb aga valik teha suurpoodides müüdavate toodete seast, milles paratamatult leidub E-aineid. Alljärgnevalt leiad vastused küsimustele – millised on toidu lisaained, miks neid toitudesse lisatakse ning milliseid lisaaineid tervislik toituja kindlasti vältima peaks.
E-täht koos numbrikoodiga.
Kui valmistoitude pakenditel peenes kirjas koostist lugeda, siis selgub, et lisaks tavapärastele toiduainetele sisaldub enamikus neist ka mingi võõrapärase nimega ühend või E-täht koos numbrikoodiga. E ja numbrikoodiga tähistatakse Euroopa Liidus toidu lisaaineid, kuid toidu lisaaine võib pakendil olla välja kirjutatud ka täispika nimetusega (nt E 621 või naatriumglutamaat).
Toidu lisaaineid saadakse kolmel erineval viisil: kõige süütumad on ained, mis on eraldatud mõnest toiduainest või muust looduslikust ainest (nt sojaletsitiin E 322), teise rühma moodustavad ained, mis on saadud toidust sünteesi teel (nt sidrunhape E 300), kolmandasse rühma kuuluvad tervisele kõige kahjulikumad ning enim kõrvalmõjusid tekitavad sünteetilised (tehis) lisaained, millel looduses analoogi ei leidu (nt suhkruasendaja aspartaam E 951)
Kas lisaained on  ohutud?
Toidu lisaaineid kasutab tööstus eesmärgiga pidurdada toote riknemist, parandada välimust, struktuuri, maitset, aroomi või mõnda muud omadust. Toidu lisaainetele on küll seatud riiklikud piirnormid – mis kogustes neid tohib toodetes leiduda, kuid paraku on see riigiti erinev – mis ühes kohas lubatud, see teises riigis keelatud – see omakorda näitab ohumärki, kui mingit lisaainet kusagil inimtoiduks sobilikuks ei peeta. Pealegi on lisaainete koguste taluvus arvestatud n-ö keskmise inimese järgi. Võite vaid mõelda, kui u 70 kg kaaluv inimene tohiks ohutult süüa päevas mõned viinerid, siis pakkudes sellist toitu 15 kg kaaluvale lapsele, on tagajärjed teistsugused. Alati ei pruugi kõik kohe silmaga nähtav või käegakatsutav olla, terviserisk on igal juhul kujundatud ning raskemad haigused võivad jääda tulevikku.
 On tehtud sadu uuringuid ning ära tõestatud, et mitmed haigused inimestel on tingitud valest toitumisest ja vähesest liikumisest. Southamptoni ülikooli teadurid uurisid eelnevalt mitte hüperaktiivselt käitunud lapsi, kellele uuringute käigus segati kokku erinevaid värv- ja säilitusainetega toite ja jooke. Uuringute käigus selgus, et lastes kasvas oluliselt hüperaktiivsuse tase. Siinkohal tuleks mainida, et tegu polnud ebaeetiliste “katsetega” ning uuringutes ei kasutatud ei rohkem ega vähem keemiat kui esineb tavalistes poesmüüdavates igapäevasöökides.
Kas on olemas  ilma  E-aineteta  toitu?
Kui hakata täpsemalt uurima, millistes toitudes E-aineid leidub, siis esmalt võib ära ehmuda küll – raske on poes leida toodet, millesse poleks lisatud E-aineid. Kas ilma E-aineteta ei saaks? Kui aga vorst poelettidel ei näeks enam välja nii ilus ja roosa, vaid oleks kergelt hallikas, või jäätis oleks nii kõva, et selle küljest tuleks sügavkülmast võttes kirvega tükki raiuda, või kas pruunikskuivanud aprikoosid näeksid välja isuäratavad…
 Suur hulk lisaaineid lisatakse toidu välimuse “müügikõlblikumaks” muutmise pärast, inimene sööb ju ka silmadega. Eelkõige just säilitusaineid aga kasutatakse tootja huvides, et toodet võimalikult kaua müüa saaks – nii ongi lisatud säilitusaineid pea kõikidesse meie igapäevastesse toodetesse – sinkidesse, saiadesse, juustudesse, jogurtitesse, mahladesse jne. Poest leiab küll mitmeid tooteid, mille pakendi peale on tootja suurelt kirjutanud “ei sisalda säilitusaineid” – see aga ei välista, et selles tootes ei leidu teisi toidu lisaaineid nagu nt värvained või kunstlikud magusained, ka nende seas on tervisele kahjulikke aineid (säilitusainete grupp   on   vaid   tähistatuna E 200–E 299). Ka ei saa toidukaubast rääkides juba ammu tõmmata võrdusmärki sõnade “eestimaine” ning “lisaainetevaba” vahele. Mitte üksnes väljamaised tootjad, vaid ka Eesti tootjad võivad (Eestis kasvatatud toorainest) toodetesse lisada kahjulikke toidu lisaaineid.
Millised on sagedasemad  E-ainete  grupid?
Kõiki E-aineid koos kõrvalmõjudega  pähe  õppida  on liialt keeruline, kuid valikute lihtsustamiseks olgu välja toodud, mida tuleks tervislikul toitujal vältida:
Värvained (E 100–E 199) – ohtu tuleks märgata erinevates värvilistes toodetes nagu kommid, jäätised, limonaadid, närimiskummid, jogurtid, kompotid, aga ka vorstid ja saiatooted. Värvained on enim allergiat tekitavad toidu lisaained. Nii mõnedki varem kasutatud toiduvärvid on osutunud ohtlikuks ning riigiti on samuti erinev, mida lubatakse kasutada. On olemas ka ohutuid looduslikke värvaineid, millel puuduvad tervisele kahjulikud kõrvalmõjud.
Säilitusained (E 200–E 299) – see grupp on kõige laiem, kusjuures ka suhteliselt lühikest aega säilivad tooted võivad sisaldada säilitusaineid. Nt kui leib või sai säilib tavapäraselt värskena umbes 3 päeva, siis säilitusainetega on aega pikendatud kuni nädalani. Säilitusaineid leidub ka kõikides vorsti- ja singitoodetes, paljudes juustudes, jogurtites, kohupiimades, küpsistes, kuivatatud puuviljades ja mahlades. Säilitusained põhjustavad allergilisust, astmat ja ärrituvust. Toiduained võivad rikneda kahel viisil. Esimesel, mis kujutab ohtu inimesele, võivad toiduainetes arenevad bakterid, pärmid või hallitusseened põhjustada toiduinfektsioone või toota mürke. Teisel juhul võib toiduaine säilitamisel kaotada iseloomuliku maitse, halveneb välimus.
Maitsetugevdajad    (E 620–E 623) – enimkasutatav neist on naatrium(vesinik)glutamaat (E621), mis annab töödeldud toitudele soolase meki – seda leidub praktiliselt eranditult kõikides vorstides, sinkides, frikadellides, pelmeenides ja grill-lihades, samuti puljongikuubikutes, maitseainete segudes, kartulikrõpsudes jt ülisoolastes toodetes. Maitsetugevdajad põhjustavad närvilisust ja kergesti ärrituvust, neid sisaldavaid toite ei tohiks (väike)lapsed süüa. Naatriumglutamaati on aastatuhandeid kasutatud hiina köögis. Osal inimestest võib rohke naatriumglutamaat toidus põhjustada haiguslikke nähtusi – näo ja rindkere punetust või valu, kuumatunnet, peavalu, mis kaovad poole tunni möödudes. Seda nähtust on hakatud nimetama “hiina restorani sündroomiks”. Avalikkuse survel on hiina restoranid vähendanud selle maitseintensiivistaja koguseid roogades.
Sünteetilised suhkruasendajad (E 950–E 954) – neid leidub karastusjookides, mahlades, moosides, vähesel määral ka jogurtites. Magusained ei anna süsivesikuid, nagu seda teeb suhkur – nende mõju on aga pigem vastupidine loodetule, need ei langeta kehakaalu, vaid kujundavad terviseriski. Suhkruasendajad on kunstlikud ning tervisele kahjulikud E-ained, mis võivad põhjustada kõrvaltoimeid nagu närvilisus, depressioon või isegi kantserogeensus. Magusainete grupp on keelatud muuhulgas USAs ja Inglismaal, neid ei ole soovitav tarbida rasedatel ega lastel.
Light-tooted – light-märgistusega tooted ei kuulu küll E-ainete klassifikatsiooni, kuid äramärkimist vajavad need siiski, kuna toovad organismile kasu asemel pigem kahju. Inimestele on suudetud selgeks teha, et suhkur ja rasv pole tervisele kasulik, seetõttu on nutikad suurtööstused mõelnud välja suhkruvabu ning light-tooteid – näib tore, aga kui süüvida põhjalikumalt, tulevad välja karmid tõed. Nagu eelpool mainitud, on paljudes karastusjookides, mahlades, moosides ja piimatoodetes suhkur asendatud suhkruasendajatega – sellest nende toodete light-märgistus tulebki – tervisliku toitumise seisukohast on aga suhkruasendajad kahjulikumad kui suhkur ise ning selliste toodete “tervislikkus” seisneb vaid vähemas hulgas kalorites.
Teine ohugrupp on vähendatud rasvasisaldusega tooted, milles samuti kasutatakse light-märgistust – kehakaalu vähendamiseks või normishoidmiseks tundub eriti loogiline osta sellise märgistusega tooteid, kuid tervislikkuse seisukohast on see väär. Kui lehmapiimas on rasvaprotsent 4–5, siis poelettidel märkame müügil ka 0,1%-lise rasvasisaldusega piimatooteid – neist toodetest ei suuda organism kaltsiumi omastada, seetõttu tuleks eelkõige lastele, kelle luud alles kasvavad, anda kaltsiumi imendumiseks just rasvasemaid piimatooteid.
Hüdrogeenitud rasvad (transrasvad) – ei kuulu samuti otseselt E-ainete kategooriasse, kuid nende kestev tarbimine on oluline südame ja veresoonkonna haiguste põhjustaja. Oma olemuselt on hüdrogeenitud rasv tahkestatud taimeõli; tervisele ohtlik on aga see meetod, kuidas seda valmistatakse. Hüdrogeenitud rasvu leidub toodetes, kus kasutatakse margariini (mitte segi ajada võiga) – erinevad küpsetised ja kondiitritooted, maiustused, aga ka paljud kohukesed ja loomulikult ka margariin ise, mida kasutatakse leivamäärdena.
Tervise seisukohast on parem kasutada leivamäärdena ning küpsetistes ehtsat võid, mitte margariine, mis põhjustavad veresoonte lupjumist ning sisaldavad lisaks transrasvadele säilitusaineid ning sünteetilisi antioksüdante. On tõestatud, et hüdrogeenitud rasvad põhjustavad südame ja veresoonkonna haigusi. Hüdrogeenitud rasvade peamine kasutamispõhjus valmistoodetes on odavus. Hüdrogeenitud taimseid rasvu ei tohiks segi ajada kvaliteetsete külmpressitud (rafineerimata) taimsete õlidega – viimased on tervise seisukohast lausa vajalikud täisväärtuslikuks toitumiseks.

Toidu lisaainete põhilised grupid on järgmised:
*  Toiduvärvid (E 100 – E 199).
*  Säilitusained (E 200 – E 299).
*  Antioksüdandid (E 300 – E 399).
*  Emulgaatorid, stabilisaatorid ja paksendajad (E 400 – E 499).
*  Mitmesugused muud lisaained (E 500 – E 1500) – happed, alused ja nende soolad, aroomiained, želeerijad, pakendamisgaasid ja vahutekitajad.



 http://toidutare.ee/toidust/toit_kui_ravim/712C/

Ettevaatust: toiduvärvid kahjustavad laste tervist
Toidu lisaainetest on just toiduvärvid kutsunud esile kõige negatiivsema hoiaku, sest neid lisatakse vaid silmailuks. Euroopa Liidus ja ka Eestis on lubatud magusatööstuses kasutada 12 sünteetilist värvainet, sh ka asovärve. Lubatud ainete nimekiri muutub pidevalt vastavalt uutele uurimistulemustele.
Kui mõni toode on väga erksavärviline, on seda tõenäoliselt värvitud asovärviga. Näiteks asorubiin (E122) on Euroopa Liidus lubatud, kuid USAs ja Kanadas keelatud. Eriti ohtlikud on toiduvärvid väikelastele, kes oma kehakaalu kohta tarbivad rohkelt maiustusi ja karastusjooke. Lapsed, kes söövad eelkõige punaseid (E122, E124, E127) maiustusi, saavad suurima värvide doosi ööpäevas, mis võib ületada ka soovitusliku päevase koguse (ADI-arvu).
Taani Southamptoni ülikoolis läbi viidud uuring tõestas toiduvärvide kahjulikku mõju 3- ja 8–9aastaste laste tervisele: need põhjustasid hüperaktiivsust, vähendasid keskendumis- ja õpivõimet. Selle uuringu põhjal osutusid ohtlikeks toiduvärvideks asovärvid E102 (tartrasiin), E104 (kinoliinkollane), E110 (päikeseloojangukollane), E122 (asorubiin), E124 (erkpunane 4R) ja E129 (võlupunane AC). Eriti just E102 ehk tartrasiin võib tekitada lastel üliaktiivsust ja käitumishäireid (ärritatus, rahutus, unehäired, keskendumis- ja õpiraskused).

Ohtlikud konservandid E249 ja E250

Konservandid on toiduainetööstuses üks enim kasutatavaid lisaainete rühmi. Nad kaitsevad toiduaineid mikrobioloogilise riknemise eest, vähendades toidu kaudu saadavate infektsioonide saamise riski. Toiduainete säilivusaja pikendamiseks kasutatavaid konservante on üle 30. Tuntuimad neist on bensoe- ja sorbiinhape ning nende soolad, samuti nitritid ja nitraadid.
Ühed vanimad konservandid on nitritid (E249 ja E250), mida lisatakse lihale ja lihatoodetele roosa värvuse andmiseks ja säilivuse pikendamiseks. Tänapäeval on aga teada, et nitritid võivad reageerides erinevate amiinidega anda kantserogeenseid nitrosoamiine.
Uuringud on näidanud, et väikelapsed saavad isegi ühe viineri söömisega nitriteid üle Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) lubatud päevakoguse. Ka Tartu tervisekaitselabori uuringus sai 80 protsenti väikelastest vorsti söömisel nitriteid soovitatust märksa rohkem. Kõige rohkem sõid nitriteid koos toiduga sisse nelja-aastased lapsed – neli ja pool korda ohutust päevadoosist (100 mg/kg kohta) rohkem!
Konservante bensoehapet (E210) ja sorbiinhapet ( E200) peetakse suhteliselt ohutuks, kuid siiski on neil terve rida kõrvalmõjusid. Bensoehape põhjustab väga sageli allergilise nohu ja astma ägenemist, samuti peavalu ja migreeni ning maoärritust. Bensoehappele on WHO kehtestanud ADI-arvuks 5 mg/kg, sorbiinhappele 25 mg tarbija kehamassi kilogrammi kohta ööpäevas.

Populaarne lisaaine E621 teeb paksuks

Naatriumglutamaat ehk E621 on Eesti toiduainetööstuses väga laialdaselt kasutatav lisaaine, mida maitseomaduste parandamiseks lisatakse paljudesse liha- ja kalasaadustesse ning vorstidesse, valmismarinaadidesse, kastmetesse, puljongikuubikutesse ja isegi aroomisoola sekka.
E621 võib põhjustada südamepekslemist, peavalu, lihas- ja liigesevalusid. Nüüdseks on selgunud, et sama lisaaine võib põhjustada ka rasvumist. Hiinas läbi viidud uuringus oli vaatluse all 752 tervet inimest, kes kõik lisasid oma igapäevasesse toiduvalikusse Hiina köögis rohkelt kasutatavat maitsetugevdajat naatriumglutamaati. Selgus, et kõige rohkem naatriumglutamaati tarvitanute kehamassiindeks oli kolm korda sagedamini üle 25 kui nendel inimestel, kes sõid E621 minimaalses koguses. Soomlased on neid uuringutulemusi väga tõsiselt võtnud: nii keelas näiteks Espoo linnavalitsus naatriumglutamaadi kasutamise koolitoitudes.

Kunstlike magusainete tegelik toime teadmata

Ettevaatlikult tuleks suhtuda ka sünteetiliste magusainete tarvitamisse – senini pole absoluutset kindlustunnet nende kasutamise ohutuse kohta. Nii ei soovitata aspartaami sisaldavaid tooteid anda lastele, sest tegemist on organismis metaboliseeruva ainega, mille toimet ei ole veel täpselt välja selgitatud. Tsüklamaati sisaldavaid toite ei tohiks tarbida rasedad, imetavad emad ja lapsed.
Sahhariini kasutatakse toiduainete tehnoloogias juba üle saja aasta, kuid üheselt ei ole selgunud, kas ta on kantserogeenne või mitte. Arvatakse siiski, et inimesele on sahhariin eeldatavalt nõrga kantserogeense toimega, kuid selle aine tegelik mõju inimese tervisele on välja selgitamata. Intensiivne sahhariini kasutamine võib olla tervisele ohtlik. Seetõttu ei luba osa riike, näiteks Kanada, seda tööstuses kasutada.
WHO soovitab 1 kg kehakaalu kohta päevas toiduga tarbida mitte rohkem kui 2,5 mg sahhariini, 11 mg tsüklamaati ja 40 mg aspartaami.