Kuidas õppida mitte olema õnnetu, vihane ja solvunud

http://elutark.delfi.ee/raamatud/kuidas-oppida-mitte-olema-onnetu-vihane-ja-solvunud?id=71584479

Teie ise vastutate selle eest, mida tunnete. Tunnete seda, mida mõtlete, ja teie võimuses on hakata teisiti mõtlema niipea, kui olete otsustanud seda teha. Küsige eneselt, kas ikka tasub olla õnnetu, masendatud, solvunud,“ kirjutab dr Wayne W. Dyer raamatus „Sinu loomuse nõrgad kohad“ ja pakub välja raske ülesande õppida olema mitte õnnetu.

Uut moodi mõelda ei ole sugugi kerge. Olete harjunud teatud mõttemallidega ja isegi neist tulenevate nõdrendavate tunnetega. On vaja tükk tööd, vabanemaks varem omandatud mõtlemishaijumustest. Lihtne on olla õnnelik, olla mitte õnnetu võib aga osutuda keeruliseks.
Õnnetunne on inimese loomulik olek. Tõestuseks heitkem pilk väikelastele. Raske on unustada kõiki neid keelde-käske, mis minevikus alla neelatud. Enesekontroll algab teadvustamisest. Kui ütlete näiteks: ‘Ta solvas mind,” meenutage enesele, mida teete just sel hetkel, kui ütlete seda. Peate teadlik olema vanast mõtteviisist, mudelitest, mis väidavad, nagu oleksid teie tunnete põhjused väljaspool teid ennast. Tuhandete tundide kaupa on seda vana mõtteviisi kinnistatud, nüüd tuleb teisele kaalukausile panna tuhandeid tunde uutmoodi mõtlemist, mis eeldab, et te võtate vastutuse oma tunnete eest enesele. See on raske, neetult raske, aga mis siis! See ei ole ometi põhjus, et seda vältida.
Mõelge ajale, mil õppisite juhtima käigukangiga autot. Ülesanne näis ületamatuna: kolm pedaali ja ainult kaks jalga neile vajutamiseks. Esmalt teadvustasite enesele probleemi keerukuse: sidur aeglaselt üles ... uuhh, liiga kiiresti läks... küll hüppab... gaasipedaal alla, kiirus sama kui siduril, parem jalg piduril... vaata, et sidur oleks üleval, muidu jõnksutad jälle... Miljon mõttesignaali, pingeline mõtlemine, ajutöö. Ja siis, pärast tuhandekordset katsetamist, eksimisi, uusi pingutusi tuleb päev, mil istute autosse ja sõidate. Ei mingit venitamist või jõnksutamist, enam pole vaja mõelda. Sõitmine on muutunud iseenesestmõistetavaks. Kuidas see saavutati? Raskustega. Tuli palju mõelda, tuli teha tööd.
Füüsiliste ülesannete sooritamiseks oskate oma mõistust edukalt kasutada, näiteks koordineerida käte ja jalgade liigutusi autojuhtimisel. Kuigi vähem tuntud, on protsess tunnetemaailmas sama. Olete omandanud uusi harjumusi ja kinnistanud neid kogu elu. Te muutute automaatselt õnnetuks, vihastate, solvute, ärritute, sest kaua aega tagasi õppisite sel moel mõtlema ja neid reaktsioone välja kutsuma. Olete oma käitumisega harjunud ega pole kavatsenud seda muuta. Ometi olete võimeline õppima mitte olema õnnetu, vihane, solvunud või ärritunud.
Vabastav valikuvõimalus
Kui te usute, et pole ise valinud oma õnnetu olemist, püüdke kujutleda järgmist. Kui olete õnnetu, toimub teiega midagi ebameeldivat. Olete näiteks suletud tükiks ajaks tühja ruumi või, vastupidi, pungil täis lifti. Võib-olla ei ole teil midagi süüa või peate sööma midagi vastikut. Võib-olla kannatate piinu, see tähendab, et teid piinavad füüsiliselt teised inimesed, mitte et end vaimselt ise piinaksite. Kujutlege nüüd ükskõik millist neist olukordadest nii kaua, kuni te ei suuda enam õnnetu olla. Kui kaua arvate end võimeline õnnetu olema? Tõenäoliselt saavutate kontrolli oma tunnete üle üsnagi kiiresti. Seega ei ole küsimus selles, kas suudate kontrollida oma tundeid, vaid selles, kas tahate seda teha. Mida küll tuleb kannatada, enne kui teete valiku? Mõned inimesed eelistavad enesekontrolli saavutamisele isegi hulluksminekut. Teised annavad alla, nautides oma viletsust, sest kaastunne tundub magusam olevat kui õnnelik olemine.
Küsimus on teie valikuvõime suuruses – kas olla antud eluhetkel õnnelik või vähemasti mitte olla õnnetu? See võib tunduda üsna arusaamatu, aga enne tagasitõrjurnist võiksite seda ideed siiski tähelepanelikult kaaluda. Seda kõrvale heites annate alla, enese asemel annate kontrolli kellelegi teisele. Õnnelik olemise valimine aga on tunduvalt lihtsam kui paljud keerulised asjad igapäevaelus.
Nii nagu teil on vabadus olla õnnelik või vähemasti mitte õnnetu, võite tuhandetes argielusekeldustes valida mõne rahuldust pakkuva tegevuse. Autoga sõites leiate end tõenäoliselt sageli liiklusummikutes. Kas vihastate teiste juhtide peale ja kiirustate neid, sõimate kõiki ja valate oma viha lähedalolijatele välja? Kas õigustate oma käitumist väitega, et liiklus teid alati närvi ajab ning te lihtsalt ei suuda end ummikuis kontrollida? Kui see nii on, olete harjunud mõtlema oma käitumise ja liiklusummikute üle teatud stampides. Aga kui teeks teisiti? Kuidas oleks, kui paneksite mõistuse tööle ja julgustaksite ennast vilistamise, laulmise, maki sisselülitamisega? See võtab aega, aga harjutage end uutmoodi käituma, oma viha väljavalamist kasvõi ainult kolmekümneks sekundiks edasi lükkama. Liiklus ei hakka teile selle aja jooksul muidugi meeldima, aga te olete õppinud, olgugi esialgu veel aeglaselt, mõtlema uusi mõtteid. Olete otsustanud, et ei tunne end halvasti. Olete otsustanud aeglaselt, kuid kindlalt asendada nurjumismeeleolud uute, tervete tunnete ja harjumustega.
On teie valida, kuidas iga kogemus meeldivaks ja erutavaks muuta. Igavad peod ja koosolekud on viljakas pinnas uudsete tunnete leidmiseks. Kui teil on igav, pange mõistus mõnel põneval viisil tööle: muutke jututeemat mingi põhjapaneva seisukohaga, kirjutage mõttes valmis oma romaani esimene peatükk või koostage detailplaan selliste olukordade vältimiseks tulevikus.
Peate mõistusega otsustama, millised vaimsed pingutused on vajalikud, et teile kõige suuremaid raskusi põhjustavaid inimesi ja olukordi edaspidi oma huvides ära kasutada. Kui kuulute nende inimeste hulka, keda ärritab aeglane teenindamine restoranis, püüdke mõelda esmalt, miks ei pruugiks te ärrituda kõige selle pärast, mis maailmas toimub teie soovide vastaselt?
Te olete liiga väärtuslik selleks, et lasta mõnel tähtsusetul isikul end tasakaalust välja viia. Leiutage strateegiaid olukorra muutmiseks, lahkuge või tehke midagi muudkonstruktiivset, ainult ärge ärrituge. Kasutage mõistust ja pöörake olukord enese kasuks, ning lõpuks omandategi suurepärase haijumuse mitte ärrituda, kui asjad ei laabu.
Valige haiguse asemel tervis
Kui haigus ei ole põhjustatud orgaanilisest häirest, on sageli teie enese valida, kas soovite vabaneda mõnest füüsilisest vaevusest või mitte. Põhilised füüsilised hädad, mida ei põhjusta füsioloogiline häire, on peavalu, seljavalu, haavandtõbi, stress, nahalööbed, ohatised, krambid, äkilised valuhood jm.
Kord oli mul klient, kes kinnitas, et tal on viimase nelja aasta jooksul olnud igal hommikul peavalu. Igal hommikul kolmveerand seitse teadis ta, et valu algab ning võttis sisse valuvaigistavad tabletid. Oma kohutavate kannatustega hoidis ta kõiki oma sõpru ja kolleege pidevalt kursis. Vihjasin siis, et ta ise tahtis neid peavalusid, küllap oli need ise valinud, et teda märgataks ja talle kaasa tuntaks. Talle soovitati ka, et ta võiks proovida peavalu mitte tahta ja harjutada seda otsmiku keskelt ühele peapoolele nihutama. Sundides peavalu kohta vahetama pidi ta tajuma, et suudab seda kontrollida. Järgmisel hommikul ärganud, lesis ta peavalu oodates voodis. Kui see tuli, suutis ta valu oma peas teise kohta mõelda. Seega oli ta enesele valinud midagi uudset ning lõpuks suutis ta loobuda üldse peavalu valimast.
Kasvab materjali hulk selle kohta, et inimesed võivad ise enesele valida kasvajad, gripi, artriidi, südamehaigused ja muudki tõved, sealhulgas isegi vähi, mida alati on peetud millekski, mis lihtsalt tabab inimesi. Nn. parandamatuid haigeid ravides on uurijad hakanud uskuma, et kui nad aitavad patsienti haigust mitte tahtma, saavad nad selle organismimõrvari isegi kõrvaldada. On kultuure, kus sel viisil koheldakse valu, võttes aju täieliku kontrolli alla ning võrdsustades selle enesekontrolliga.
Aju, mis koosneb kümnest miljardist (!) töötavast osast, on võimeline vastu võtma kümme uut fakti sekundis. Arvatakse, et inimaju võib salvestada informatsiooni, mis võrdub saja triljoni sõnaga, ning me kasutame sellest säilitusmahust ära vaid tibatillukese osa. See on võimas pagas, mida te enesega kaasas kannate, oleks vaid oskust seda kasutada. Pidage seda neid lehekülgi lugedes meeles ja püüdke enesele valida uus mõtteviis.
Ärge nüüd kiirustage seda kõike pettuseks nimetama. Enamus arste on kohanud patsiente, kes on ise valinud mingi füüsilise häda, mille füsioloogilist põhjust ei leita. Ei ole midagi ebatavalist selles, kui raske olukorraga vastamisi seisvad inimesed saladuslikult haigestuvad; või vastupidi – mõnel hetkel on neil võimatu haigestuda ning nad lükkavad näiteks palaviku edasi, kuni tähtis sündmus on möödas, et seejärel kokku variseda.
Tunnen ühe 30-aastase mehe lugu, kes enda sõnutsi oli õudses abielus. 15. jaanuaril otsustas ta, et jätab naise 1. märtsil maha. 28. veebruaril tekkis tal 40-kraadine palavik ning kohutav oksendamishoog. Sümptomid hakkasid korduma. Iga kord, kui ta oli otsustanud astuda lõpliku sammu, haigestus ta grippi või tekkisid tal seedehäired. See oli tema valik. Kergem oli olla haige, kui taluda süütunnet, hirmu, häbi Ja teadmatust, mida lahkuminek enesega võib kaasa tuua.
Vaatame üht telerist nähtud ja kuuldud reklaami:
“Ma olen börsimaakler... Võite siis kujutleda mu pingeid ja peavalu. Mina tarvitan just seda valuvaigistit.” Sõnum: teatud ametikohtadel (õpetajad, administraatorid, asutuste juhatajad, lapsevanemad) ei ole võimalik kontrollida oma tundeid, niisiis toetuge millelegi, mis seda teie eest teeb.
Selliste sõnumitega pommitatakse meid iga päev. Mõte on selge: oleme abitud vangid, kes vajavad kedagi või midagi meie eest hoolt kandma. Lollus. Ainult teie ise saate oma olukorda parandada ning end õnnelikuks muuta. Oma mõistuse kontrollimine on teie kätes. Harjutage siis end tundma nagu soovite ning sellele vastavalt ka käituma.
Vältige immobiilsust
Mõeldes oma võimalustele õnnelik olla, ärge unustage sõna immobiilsus (pidurdatus, tardumus), mis on teie negatiivsete tunnete indikaator. Arvate ehk, et viha, vaenulikkus, häbelikkus ning muud selli¬sed tunded on seda väärt, et neid mõni¬kord tunda, neist vahel mitte loobuda. Teil tuleks aga arvestada seda, mil määral need tunded teid mõjutavad.
Immobiilsus võib ulatuda tardumusest, täielikust tegevusetusest nõrkade kahtluste ja kõhklusteni. Kas viha takistab teid midagi ütlemast, tundmast või tegemast? Kui jah, siis see ongi immobiilsus. Kas häbelikkus takistab teid tutvumast inimestega, keda tahaksite tunda? Kui nii, siis takistab immobiilsus teid kogemast midagi, millele teil on õigus. Kas viha ja armukadedus soodustavad haavandtõve teket ja tõstavad vererõhku? Kas nad takistavad teid hästi töötamast? Kas negatiivsed tunded toovad kaasa unetuse ja võimetuse astuda seksuaalvahekorda? Kõik need on immobiilsuse märgid. Immobiilsus on seisund (kas nõrk või tugev), mis takistab teid soovitud määral tegutsemast. Kui sellise seisundi põhjustavad teie oma tunded, ei ole vaja põhjusi nendest tunnetest vabanemiseks kaugelt otsida. Toome siinkohal lühikese loetelu olukordadest, mis võivad viia immobiilsusse, olgu siis vähemal või suuremal määral. Olete immobiilne, kui ... te ei suuda abikaasa ja lastega kenasti kõnelda, isegi kui seda sooviksite.
Immobiilsusel on lai kandepind. Tegelikult on kõigi negatiivsete emotsioonide tagajärjeks mõningane enese-immobilisatsioon ja sellest peaks küllalt olema, et niisuguseid tundeid oma elust välja tõrjuma hakata. Vahest meenutate nüüd mõnd juhtumit, kus negatiivse emotsiooni abil saavutasite mingi tulemuse: näiteks karjusite lapse peale, et ta ei mängiks tänaval. Kui vihane hääl on vaid vahend lapse mõjutamiseks, on teie strateegia õige. Kui te aga teiste peale karjute mitte enda arusaadavaks tegemiseks, vaid seepärast, et olete sisemiselt tasakaalust väljas, siis olete end immobiliseerinud. On aeg asuda tööle uute valikute kallal, mis aitavad last tänavalt eemal hoida, aga väldivad ka teile kahjulikke tundeid.
Praegushetkel elamise tähtsusest
Õppida elama käesoleval hetkel on üks, kuigi mitte eriti põhjapanev immobiilsusega võitlemise viis. Praegushetkes elamine, selle “praegu” tajumine on tulemusliku elu alus. Järele mõeldes näete, et tegelikult ei saagi elada mingil teisel hetkel. Praegu on see, mida omatakse; tulevik muutub praeguks, kui ta saabub. Kindlasti ei saa teda läbi elada enne, kui ta saabub. Probleem on aga selles, et kultuur, milles elame, ei aseta rõhku praegusele. Säästke tulevikuks! Mõelge tagajärgedele! Ärge olge hedonist! Mõelge homsele! Tehke plaane pensionipõlveks!
Praegushetke vältimine on meie kultuuris peaaegu haiguseks muutunud. Meid kasvatatakse vältima olevikku tuleviku nimel. Loogiliselt võttes ei ole selline suhtumine ainult praeguse õnne vältimine, vaid loobumine õnnest igaveseks: kui saabub tulevik, muutub see ju jälle olevikuks, mida tuleb kasutada tuleviku ettevalmistamiseks. Õnn kuulub homsesse ning on seega kättesaamatu.
See haigus omandab mitmesuguseid vorme. Järgnevalt neli tüüpilist käitumist.
Sally Forth otsustab minna loodusesse, et metsas tunda sidet oma praeguse eluhetkega. Metsas hakkab ta aga mõtlema töödele, mis kodus tegemist ootavad... Lapsed, sisseostud, koristamine, maksmata arved... Kas kõik on kodus hästi? Seejärel hüppab mõte sellele, mida ta metsast välja jõudes tegema hakkab. Ja ongi olevik kadunud, minevikule ja tulevikule allutatud ning niigi harv võimalus nautida loodust praegusel hetkel on käest lastud.
Sandy Shore läheb saartele meelt lahutama ja veedab kogu puhkuse päevitades, üldse mitte selleks, et päikesepaistest mõnu tunda, vaid lootuses et sõbrad kodus ta suurepärast päevitust kiidavad. Päevitades mõtleb ta tulevikust ning kui see käes on, tahaks ta tagasi plaažile päevitama. Kui arvate, et ühiskond niisuguses mõtteviisis osaliselt süüdi pole, tuletagem meelde ühe päevituskreemi tootva firma reklaami: “Kui kasutate meie toodet, hakkavad teised teid kodus lausa vihkama!”
Neil Prayeri probleem on impotentsus. Naisega koos olles libisevad ta mõtted minevikule või tulevikule ning praegune hetk kaob käest. Kui tal lõpuks läheb korda olevikule keskenduda ja ta midagi ette võtta üritab, kujutleb ta oma naise asemel kedagi teist. Naisel aga on peas samasugused fantaasiad kaotatud armsamast.
Ben Fisher töötab õpikuga. Äkki avastab ta, et on lugenud kolm lehekülge ilma, et märganuks, mida loeb. Mitte ükski mõte ei jõudnud pärale. Olgugi et ta silmad nägid iga sõna, ei omandanud tamateijali. Jälgides küll lugemise rituaali, neelasid ta oleviku hoopis eelmise õhtu film või järgmise päeva kontrolltöö.
Olevik, see on põgus viiv, mis on alati teiega, mis võiks olla väga kaunis, kui te teda kaduma ei laseks minna. Võtke oma käesolevast hetkest kõik, nagu poleks teil enam teist. Pidage meeles, et soovimine, lootmine ja kahetsemine on käesoleva hetke vältimise kõige tavalisemad ja ohtlikumad viisid.
Sageli viib oleviku vältimine tuleviku idealiseerimisele. Näiteks mingil imelisel hetkel tulevikus elu muutub, kõik laabub ja saabub õnn. Kui jõuate selle erilise sündmuseni – kooli lõpetamiseni, pulmadeni, lapse sünnini, edutamiseni algab õige elu. Kui aga sündmus on käes, valmistab ta sageli pettumuse. See ei ole kunagi päris see, mida kujutlesite. Kogu selle ootamise järel ei tulnudki midagi suurt ega ülevat; tekkis vaid veider imestus, miks sellest asjast nii suurt numbrit tehakse, ja tunne – kas see ongi kõik?
Kui tegelikkus ei vasta oodatule, võite loomulikult masendusest uutest ootustest õhulosse ehitades üle saada... Ärge laske seda nõiaringi muutuda elustiiliks! Katkestage see ring otsekohe ja kasutage selleks mõnd praegushetke saavutust.
Kaua aega tagasi, 1903. aastal, andis Henry James oma romaanis “Saadikud” järgmist nõu:
“Elage kogu jõust; oleks viga seda mitte teha. Ei olegi tähtis, mida teete, kui vaid elate oma elu. Kui teil pole seda olnud, mis teil siis üldse on olnud? ...Mida kaotatakse, kaotatakse niikuinii, ärge end sellega parem petke... Õige aeg on iga aeg, mida veel omatakse... Elage!“
Eesmärgiks täiustumine, mitte ebatäius
Kui teie elueesmärgiks on saada võimalikult palju õnne ja rahuldust, ajendavad teid kaht tüüpi vajadused. Tavalisemat motivatsioonivormi nimetatakse ebatäiuseks või põhjenduse puudulikkuseks, tervemat varianti aga täiustumiseks.
Kui vaatate tähelepanelikult mikroskoobi alla pandud kivi, märkate, et selles ei toimu mingeid muutusi. Pannes aga sama mikroskoobi alla korallitüki, avastate, et see kasvab ja muutub. Järeldus: korall elab, kivi on surnud. Kuidas eristate surnud lille elavast? See, mis kasvab, elab. Kasvamine on ainus elu tunnus. See kehtib ka psüühikas! Kui kasvate, olete elus. Kui te ei kasva, võite samahästi ka surnud olla.
Teie motivatsiooniks võib olla soov pigem kasvada kui vajadus parandada oma puudusi. Tunnistades endale, et võite igal ajal kasvada, paremaks, suuremaks muutuda, on algus tehtud. Olles jäik, kandes endas valutekitavaid emotsioone, olete otsustanud kasvamise kahjuks. Täiustumise motivatsioon tähendab, et kasutate oma eluenergiat suurema õnne saavutamiseks, mitte patustanuna või end ebatäiuslikuna tundes enda parandamiseks.
Valinud motivatsiooniks kasvamise, saavutate ka kontrolli iga eluhetke üle. Kontroll tähendab, et otsustate oma saatu¬se üle; te ei kuulu toimetulijate, edasipürgijate ega kohanejate hulka. Te valite ise just teile sobiva maailma. “Mrs. Warreni elukutses” väljendas George Bernard Shaw seda nii: “Inimesed süüdistavad alati kõigis hädades olusid. Mina oludesse ei usu. Selles ilmas edasijõudvad inimesed on need, kes end sirgu ajavad ja otsivad olusid, mis neile sobivad; neid mitte leides loovad nad need endale ise.”