Juhtusin lugema fb grupis 'šamaanid, teadjad, ravitsejad' ühte teematõstatamist psoriaasi kohta. Olen ka varasemalt samalaadseid küsimusi seal näinud, nii et teen siis siia ühe postituse selle kohta, kuidas minu isa psoriaasi ravis.
Psoriaas on tal olnud juba pikka aega ja ta on saanud igasuguseid kreeme ja rohtusid peale määrimiseks. Küll on määrinud end meresoolaga ja tõrvaseebiga. Kõik need abivahendid on küll leevendanud olukorda, kuid päris välja pole haigust ravinud. Psoriaasi tõttu on ka liigesd nii palju kannatada saanud, et välja on vahetatud nii puus kui põlv (kunstliigesed). NB, kes veel ei tea, siis psoriaas mõjutab tugevalt ka liigeste tervist (kuluvad kiiremini).
Aga siin on üks nipp, millega minu isa sai oma käsivartelt psoriaasivallutustest lahti:
Võta TÄIESTI VALGE paber (ilma ruutude, joonte ja pastakakriipsudeta), kortsuta see kägarasse ja pane taldrikule. Nüüd süüta paber põlema ja lase sel lõpuni põleda. Siis puhu tuhk taldrikult kraanikaussi (ohutuse mõttes ei soovita prügikasti puhuda, äkki läheb uuesti põlema). Taldriku põhjale jääb õhkõrn kollakas kirme, mis tuleb ruttu-ruttu psoriaasilaikudele määrida. Tegutsema peab väga kiiresti, sest kui see kollakas kirme ära jahtub, siis ei saa seda enam taldriku küljest kätte.
Seda protseduuri on soovitatav teha igal õhtul (pärast pesu) täpselt nii kaua, kuni psoriaasilaigud on kadunud.
Väike soovitus kogu protseduuri jaoks. Ärge tehke seda väikeste laste juuresolekul. Seda ennekõike tuleohutuse eesmärgil.
Kuna psoriaas on pärilik, siis pean ka mina arvestama sellega, et kuldsetes viiekümnendates võin mõne liigese välja vahetada. Praegu elan päris hästi, sest mul on vaid vaskapoolsel küünarnukil üks ca 1cm suurune kare laiguke, mis annab end stressirohketel hetkedel hästi tunda. Kuna ta mul vaevusi ei tekita, siis pole enda nahal paberipõletamisprotseduure teinud. Pigem on see väike laiguke mulle teejuhiks, ta annab õigel ajal märku, et aeg on oma stressidega tegelema hakata. Inimene on ju muidu nii loll tegelane, et ta ei saa teinekord enne üldse stressist arugi, kui keha pole sellest märku andnud. :D
No comments:
Post a Comment