Teie ise
vastutate selle eest, mida tunnete. Tunnete seda, mida mõtlete, ja teie
võimuses on hakata teisiti mõtlema niipea, kui olete otsustanud seda
teha. Küsige eneselt, kas ikka tasub olla õnnetu, masendatud, solvunud,“
kirjutab dr
Wayne W. Dyer raamatus „Sinu loomuse nõrgad kohad“ ja pakub välja raske ülesande õppida olema mitte õnnetu.
Uut moodi mõelda ei ole sugugi kerge. Olete harjunud teatud
mõttemallidega ja isegi neist tulenevate nõdrendavate tunnetega. On vaja
tükk tööd, vabanemaks varem omandatud mõtlemishaijumustest. Lihtne on
olla õnnelik, olla mitte õnnetu võib aga osutuda keeruliseks.
Õnnetunne
on inimese loomulik olek. Tõestuseks heitkem pilk väikelastele. Raske
on unustada kõiki neid keelde-käske, mis minevikus alla neelatud.
Enesekontroll algab teadvustamisest. Kui ütlete näiteks: ‘Ta solvas
mind,” meenutage enesele, mida teete just sel hetkel, kui ütlete seda.
Peate teadlik olema vanast mõtteviisist, mudelitest, mis väidavad, nagu
oleksid teie tunnete põhjused väljaspool teid ennast. Tuhandete tundide
kaupa on seda vana mõtteviisi kinnistatud, nüüd tuleb teisele
kaalukausile panna tuhandeid tunde uutmoodi mõtlemist, mis eeldab, et te
võtate vastutuse oma tunnete eest enesele. See on raske, neetult raske,
aga mis siis! See ei ole ometi põhjus, et seda vältida.
Mõelge ajale, mil õppisite juhtima käigukangiga autot. Ülesanne näis
ületamatuna: kolm pedaali ja ainult kaks jalga neile vajutamiseks.
Esmalt teadvustasite enesele probleemi keerukuse: sidur aeglaselt üles
... uuhh, liiga kiiresti läks... küll hüppab... gaasipedaal alla, kiirus
sama kui siduril, parem jalg piduril... vaata, et sidur oleks üleval,
muidu jõnksutad jälle... Miljon mõttesignaali, pingeline mõtlemine,
ajutöö. Ja siis, pärast tuhandekordset katsetamist, eksimisi, uusi
pingutusi tuleb päev, mil istute autosse ja sõidate. Ei mingit
venitamist või jõnksutamist, enam pole vaja mõelda. Sõitmine on muutunud
iseenesestmõistetavaks. Kuidas see saavutati? Raskustega. Tuli palju
mõelda, tuli teha tööd.
Füüsiliste ülesannete sooritamiseks oskate oma mõistust edukalt
kasutada, näiteks koordineerida käte ja jalgade liigutusi
autojuhtimisel. Kuigi vähem tuntud, on protsess tunnetemaailmas sama.
Olete omandanud uusi harjumusi ja kinnistanud neid kogu elu. Te muutute
automaatselt õnnetuks, vihastate, solvute, ärritute, sest kaua aega
tagasi õppisite sel moel mõtlema ja neid reaktsioone välja kutsuma.
Olete oma käitumisega harjunud ega pole kavatsenud seda muuta. Ometi
olete võimeline õppima mitte olema õnnetu, vihane, solvunud või
ärritunud.
Vabastav valikuvõimalus
Kui te
usute, et pole ise valinud oma õnnetu olemist, püüdke kujutleda
järgmist. Kui olete õnnetu, toimub teiega midagi ebameeldivat. Olete
näiteks suletud tükiks ajaks tühja ruumi või, vastupidi, pungil täis
lifti. Võib-olla ei ole teil midagi süüa või peate sööma midagi
vastikut. Võib-olla kannatate piinu, see tähendab, et teid piinavad
füüsiliselt teised inimesed, mitte et end vaimselt ise piinaksite.
Kujutlege nüüd ükskõik millist neist olukordadest nii kaua, kuni te ei
suuda enam õnnetu olla. Kui kaua arvate end võimeline õnnetu olema?
Tõenäoliselt saavutate kontrolli oma tunnete üle üsnagi kiiresti. Seega
ei ole küsimus selles, kas suudate kontrollida oma tundeid, vaid selles,
kas tahate seda teha. Mida küll tuleb kannatada, enne kui teete valiku?
Mõned inimesed eelistavad enesekontrolli saavutamisele isegi
hulluksminekut. Teised annavad alla, nautides oma viletsust, sest
kaastunne tundub magusam olevat kui õnnelik olemine.
Küsimus on
teie valikuvõime suuruses – kas olla antud eluhetkel õnnelik või
vähemasti mitte olla õnnetu? See võib tunduda üsna arusaamatu, aga enne
tagasitõrjurnist võiksite seda ideed siiski tähelepanelikult kaaluda.
Seda kõrvale heites annate alla, enese asemel annate kontrolli kellelegi
teisele. Õnnelik olemise valimine aga on tunduvalt lihtsam kui paljud
keerulised asjad igapäevaelus.
Nii nagu teil on vabadus olla
õnnelik või vähemasti mitte õnnetu, võite tuhandetes argielusekeldustes
valida mõne rahuldust pakkuva tegevuse. Autoga sõites leiate end
tõenäoliselt sageli liiklusummikutes. Kas vihastate teiste juhtide peale
ja kiirustate neid, sõimate kõiki ja valate oma viha lähedalolijatele
välja? Kas õigustate oma käitumist väitega, et liiklus teid alati närvi
ajab ning te lihtsalt ei suuda end ummikuis kontrollida? Kui see nii on,
olete harjunud mõtlema oma käitumise ja liiklusummikute üle teatud
stampides. Aga kui teeks teisiti? Kuidas oleks, kui paneksite mõistuse
tööle ja julgustaksite ennast vilistamise, laulmise, maki
sisselülitamisega? See võtab aega, aga harjutage end uutmoodi käituma,
oma viha väljavalamist kasvõi ainult kolmekümneks sekundiks edasi
lükkama. Liiklus ei hakka teile selle aja jooksul muidugi meeldima, aga
te olete õppinud, olgugi esialgu veel aeglaselt, mõtlema uusi mõtteid.
Olete otsustanud, et ei tunne end halvasti. Olete otsustanud aeglaselt,
kuid kindlalt asendada nurjumismeeleolud uute, tervete tunnete ja
harjumustega.
On teie valida, kuidas iga kogemus meeldivaks ja
erutavaks muuta. Igavad peod ja koosolekud on viljakas pinnas uudsete
tunnete leidmiseks. Kui teil on igav, pange mõistus mõnel põneval viisil
tööle: muutke jututeemat mingi põhjapaneva seisukohaga, kirjutage
mõttes valmis oma romaani esimene peatükk või koostage detailplaan
selliste olukordade vältimiseks tulevikus.
Peate mõistusega
otsustama, millised vaimsed pingutused on vajalikud, et teile kõige
suuremaid raskusi põhjustavaid inimesi ja olukordi edaspidi oma huvides
ära kasutada. Kui kuulute nende inimeste hulka, keda ärritab aeglane
teenindamine restoranis, püüdke mõelda esmalt, miks ei pruugiks te
ärrituda kõige selle pärast, mis maailmas toimub teie soovide vastaselt?
Te olete liiga väärtuslik selleks, et lasta mõnel tähtsusetul
isikul end tasakaalust välja viia. Leiutage strateegiaid olukorra
muutmiseks, lahkuge või tehke midagi muudkonstruktiivset, ainult ärge
ärrituge. Kasutage mõistust ja pöörake olukord enese kasuks, ning lõpuks
omandategi suurepärase haijumuse mitte ärrituda, kui asjad ei laabu.
Valige haiguse asemel tervis
Kui
haigus ei ole põhjustatud orgaanilisest häirest, on sageli teie enese
valida, kas soovite vabaneda mõnest füüsilisest vaevusest või mitte.
Põhilised füüsilised hädad, mida ei põhjusta füsioloogiline häire, on
peavalu, seljavalu, haavandtõbi, stress, nahalööbed, ohatised, krambid,
äkilised valuhood jm.
Kord oli mul klient, kes kinnitas, et tal on
viimase nelja aasta jooksul olnud igal hommikul peavalu. Igal hommikul
kolmveerand seitse teadis ta, et valu algab ning võttis sisse
valuvaigistavad tabletid. Oma kohutavate kannatustega hoidis ta kõiki
oma sõpru ja kolleege pidevalt kursis. Vihjasin siis, et ta ise tahtis
neid peavalusid, küllap oli need ise valinud, et teda märgataks ja talle
kaasa tuntaks. Talle soovitati ka, et ta võiks proovida peavalu mitte
tahta ja harjutada seda otsmiku keskelt ühele peapoolele nihutama.
Sundides peavalu kohta vahetama pidi ta tajuma, et suudab seda
kontrollida. Järgmisel hommikul ärganud, lesis ta peavalu oodates
voodis. Kui see tuli, suutis ta valu oma peas teise kohta mõelda. Seega
oli ta enesele valinud midagi uudset ning lõpuks suutis ta loobuda üldse
peavalu valimast.
Kasvab materjali hulk selle kohta, et inimesed
võivad ise enesele valida kasvajad, gripi, artriidi, südamehaigused ja
muudki tõved, sealhulgas isegi vähi, mida alati on peetud millekski, mis
lihtsalt tabab inimesi. Nn. parandamatuid haigeid ravides on uurijad
hakanud uskuma, et kui nad aitavad patsienti haigust mitte tahtma,
saavad nad selle organismimõrvari isegi kõrvaldada. On kultuure, kus sel
viisil koheldakse valu, võttes aju täieliku kontrolli alla ning
võrdsustades selle enesekontrolliga.
Aju, mis koosneb kümnest
miljardist (!) töötavast osast, on võimeline vastu võtma kümme uut fakti
sekundis. Arvatakse, et inimaju võib salvestada informatsiooni, mis
võrdub saja triljoni sõnaga, ning me kasutame sellest säilitusmahust ära
vaid tibatillukese osa. See on võimas pagas, mida te enesega kaasas
kannate, oleks vaid oskust seda kasutada. Pidage seda neid lehekülgi
lugedes meeles ja püüdke enesele valida uus mõtteviis.
Ärge nüüd
kiirustage seda kõike pettuseks nimetama. Enamus arste on kohanud
patsiente, kes on ise valinud mingi füüsilise häda, mille füsioloogilist
põhjust ei leita. Ei ole midagi ebatavalist selles, kui raske
olukorraga vastamisi seisvad inimesed saladuslikult haigestuvad; või
vastupidi – mõnel hetkel on neil võimatu haigestuda ning nad lükkavad
näiteks palaviku edasi, kuni tähtis sündmus on möödas, et seejärel kokku
variseda.
Tunnen ühe 30-aastase mehe lugu, kes enda sõnutsi oli
õudses abielus. 15. jaanuaril otsustas ta, et jätab naise 1. märtsil
maha. 28. veebruaril tekkis tal 40-kraadine palavik ning kohutav
oksendamishoog. Sümptomid hakkasid korduma. Iga kord, kui ta oli
otsustanud astuda lõpliku sammu, haigestus ta grippi või tekkisid tal
seedehäired. See oli tema valik. Kergem oli olla haige, kui taluda
süütunnet, hirmu, häbi Ja teadmatust, mida lahkuminek enesega võib kaasa
tuua.
Vaatame üht telerist nähtud ja kuuldud reklaami:
“Ma
olen börsimaakler... Võite siis kujutleda mu pingeid ja peavalu. Mina
tarvitan just seda valuvaigistit.” Sõnum: teatud ametikohtadel
(õpetajad, administraatorid, asutuste juhatajad, lapsevanemad) ei ole
võimalik kontrollida oma tundeid, niisiis toetuge millelegi, mis seda
teie eest teeb.
Selliste sõnumitega pommitatakse meid iga päev. Mõte
on selge: oleme abitud vangid, kes vajavad kedagi või midagi meie eest
hoolt kandma. Lollus. Ainult teie ise saate oma olukorda parandada ning
end õnnelikuks muuta. Oma mõistuse kontrollimine on teie kätes.
Harjutage siis end tundma nagu soovite ning sellele vastavalt ka
käituma.
Vältige immobiilsust
Mõeldes oma
võimalustele õnnelik olla, ärge unustage sõna immobiilsus (pidurdatus,
tardumus), mis on teie negatiivsete tunnete indikaator. Arvate ehk, et
viha, vaenulikkus, häbelikkus ning muud selli¬sed tunded on seda väärt,
et neid mõni¬kord tunda, neist vahel mitte loobuda. Teil tuleks aga
arvestada seda, mil määral need tunded teid mõjutavad.
Immobiilsus
võib ulatuda tardumusest, täielikust tegevusetusest nõrkade kahtluste
ja kõhklusteni. Kas viha takistab teid midagi ütlemast, tundmast või
tegemast? Kui jah, siis see ongi immobiilsus. Kas häbelikkus takistab
teid tutvumast inimestega, keda tahaksite tunda? Kui nii, siis takistab
immobiilsus teid kogemast midagi, millele teil on õigus. Kas viha ja
armukadedus soodustavad haavandtõve teket ja tõstavad vererõhku? Kas nad
takistavad teid hästi töötamast? Kas negatiivsed tunded toovad kaasa
unetuse ja võimetuse astuda seksuaalvahekorda? Kõik need on immobiilsuse
märgid. Immobiilsus on seisund (kas nõrk või tugev), mis takistab teid
soovitud määral tegutsemast. Kui sellise seisundi põhjustavad teie oma
tunded, ei ole vaja põhjusi nendest tunnetest vabanemiseks kaugelt
otsida. Toome siinkohal lühikese loetelu olukordadest, mis võivad viia
immobiilsusse, olgu siis vähemal või suuremal määral. Olete immobiilne,
kui ... te ei suuda abikaasa ja lastega kenasti kõnelda, isegi kui seda
sooviksite.
Immobiilsusel on lai kandepind. Tegelikult on kõigi
negatiivsete emotsioonide tagajärjeks mõningane enese-immobilisatsioon
ja sellest peaks küllalt olema, et niisuguseid tundeid oma elust välja
tõrjuma hakata. Vahest meenutate nüüd mõnd juhtumit, kus negatiivse
emotsiooni abil saavutasite mingi tulemuse: näiteks karjusite lapse
peale, et ta ei mängiks tänaval. Kui vihane hääl on vaid vahend lapse
mõjutamiseks, on teie strateegia õige. Kui te aga teiste peale karjute
mitte enda arusaadavaks tegemiseks, vaid seepärast, et olete sisemiselt
tasakaalust väljas, siis olete end immobiliseerinud. On aeg asuda tööle
uute valikute kallal, mis aitavad last tänavalt eemal hoida, aga
väldivad ka teile kahjulikke tundeid.
Praegushetkel elamise tähtsusest
Õppida
elama käesoleval hetkel on üks, kuigi mitte eriti põhjapanev
immobiilsusega võitlemise viis. Praegushetkes elamine, selle “praegu”
tajumine on tulemusliku elu alus. Järele mõeldes näete, et tegelikult ei
saagi elada mingil teisel hetkel. Praegu on see, mida omatakse; tulevik
muutub praeguks, kui ta saabub. Kindlasti ei saa teda läbi elada enne,
kui ta saabub. Probleem on aga selles, et kultuur, milles elame, ei
aseta rõhku praegusele. Säästke tulevikuks! Mõelge tagajärgedele! Ärge
olge hedonist! Mõelge homsele! Tehke plaane pensionipõlveks!
Praegushetke
vältimine on meie kultuuris peaaegu haiguseks muutunud. Meid
kasvatatakse vältima olevikku tuleviku nimel. Loogiliselt võttes ei ole
selline suhtumine ainult praeguse õnne vältimine, vaid loobumine õnnest
igaveseks: kui saabub tulevik, muutub see ju jälle olevikuks, mida tuleb
kasutada tuleviku ettevalmistamiseks. Õnn kuulub homsesse ning on seega
kättesaamatu.
See haigus omandab mitmesuguseid vorme. Järgnevalt neli tüüpilist käitumist.
Sally
Forth otsustab minna loodusesse, et metsas tunda sidet oma praeguse
eluhetkega. Metsas hakkab ta aga mõtlema töödele, mis kodus tegemist
ootavad... Lapsed, sisseostud, koristamine, maksmata arved... Kas kõik
on kodus hästi? Seejärel hüppab mõte sellele, mida ta metsast välja
jõudes tegema hakkab. Ja ongi olevik kadunud, minevikule ja tulevikule
allutatud ning niigi harv võimalus nautida loodust praegusel hetkel on
käest lastud.
Sandy Shore läheb saartele meelt lahutama ja veedab
kogu puhkuse päevitades, üldse mitte selleks, et päikesepaistest mõnu
tunda, vaid lootuses et sõbrad kodus ta suurepärast päevitust kiidavad.
Päevitades mõtleb ta tulevikust ning kui see käes on, tahaks ta tagasi
plaažile päevitama. Kui arvate, et ühiskond niisuguses mõtteviisis
osaliselt süüdi pole, tuletagem meelde ühe päevituskreemi tootva firma
reklaami: “Kui kasutate meie toodet, hakkavad teised teid kodus lausa
vihkama!”
Neil Prayeri probleem on impotentsus. Naisega koos olles
libisevad ta mõtted minevikule või tulevikule ning praegune hetk kaob
käest. Kui tal lõpuks läheb korda olevikule keskenduda ja ta midagi ette
võtta üritab, kujutleb ta oma naise asemel kedagi teist. Naisel aga on
peas samasugused fantaasiad kaotatud armsamast.
Ben Fisher töötab
õpikuga. Äkki avastab ta, et on lugenud kolm lehekülge ilma, et
märganuks, mida loeb. Mitte ükski mõte ei jõudnud pärale. Olgugi et ta
silmad nägid iga sõna, ei omandanud tamateijali. Jälgides küll lugemise
rituaali, neelasid ta oleviku hoopis eelmise õhtu film või järgmise
päeva kontrolltöö.
Olevik, see on põgus viiv, mis on alati teiega,
mis võiks olla väga kaunis, kui te teda kaduma ei laseks minna. Võtke
oma käesolevast hetkest kõik, nagu poleks teil enam teist. Pidage
meeles, et soovimine, lootmine ja kahetsemine on käesoleva hetke
vältimise kõige tavalisemad ja ohtlikumad viisid.
Sageli viib
oleviku vältimine tuleviku idealiseerimisele. Näiteks mingil imelisel
hetkel tulevikus elu muutub, kõik laabub ja saabub õnn. Kui jõuate selle
erilise sündmuseni – kooli lõpetamiseni, pulmadeni, lapse sünnini,
edutamiseni algab õige elu. Kui aga sündmus on käes, valmistab ta sageli
pettumuse. See ei ole kunagi päris see, mida kujutlesite. Kogu selle
ootamise järel ei tulnudki midagi suurt ega ülevat; tekkis vaid veider
imestus, miks sellest asjast nii suurt numbrit tehakse, ja tunne – kas
see ongi kõik?
Kui tegelikkus ei vasta oodatule, võite loomulikult
masendusest uutest ootustest õhulosse ehitades üle saada... Ärge laske
seda nõiaringi muutuda elustiiliks! Katkestage see ring otsekohe ja
kasutage selleks mõnd praegushetke saavutust.
Kaua aega tagasi, 1903. aastal, andis Henry James oma romaanis “Saadikud” järgmist nõu:
“Elage
kogu jõust; oleks viga seda mitte teha. Ei olegi tähtis, mida teete,
kui vaid elate oma elu. Kui teil pole seda olnud, mis teil siis üldse on
olnud? ...Mida kaotatakse, kaotatakse niikuinii, ärge end sellega parem
petke... Õige aeg on iga aeg, mida veel omatakse... Elage!“
Eesmärgiks täiustumine, mitte ebatäius
Kui
teie elueesmärgiks on saada võimalikult palju õnne ja rahuldust,
ajendavad teid kaht tüüpi vajadused. Tavalisemat motivatsioonivormi
nimetatakse ebatäiuseks või põhjenduse puudulikkuseks, tervemat varianti
aga täiustumiseks.
Kui vaatate tähelepanelikult mikroskoobi alla
pandud kivi, märkate, et selles ei toimu mingeid muutusi. Pannes aga
sama mikroskoobi alla korallitüki, avastate, et see kasvab ja muutub.
Järeldus: korall elab, kivi on surnud. Kuidas eristate surnud lille
elavast? See, mis kasvab, elab. Kasvamine on ainus elu tunnus. See
kehtib ka psüühikas! Kui kasvate, olete elus. Kui te ei kasva, võite
samahästi ka surnud olla.
Teie motivatsiooniks võib olla soov
pigem kasvada kui vajadus parandada oma puudusi. Tunnistades endale, et
võite igal ajal kasvada, paremaks, suuremaks muutuda, on algus tehtud.
Olles jäik, kandes endas valutekitavaid emotsioone, olete otsustanud
kasvamise kahjuks. Täiustumise motivatsioon tähendab, et kasutate oma
eluenergiat suurema õnne saavutamiseks, mitte patustanuna või end
ebatäiuslikuna tundes enda parandamiseks.
Valinud motivatsiooniks
kasvamise, saavutate ka kontrolli iga eluhetke üle. Kontroll tähendab,
et otsustate oma saatu¬se üle; te ei kuulu toimetulijate, edasipürgijate
ega kohanejate hulka. Te valite ise just teile sobiva maailma. “Mrs.
Warreni elukutses” väljendas George Bernard Shaw seda nii: “Inimesed
süüdistavad alati kõigis hädades olusid. Mina oludesse ei usu. Selles
ilmas edasijõudvad inimesed on need, kes end sirgu ajavad ja otsivad
olusid, mis neile sobivad; neid mitte leides loovad nad need endale
ise.”
Kõik soovivad kõigile head vana aasta lõppu, aga mina leian, et õigem oleks soovida HÄID MÄLESTUSI MÖÖDUVAST AASTAST!
